NOOR-EESTI on 20. sajandi alguses Tartus kokku tulnud noorte rühmitus, mis 1905. aasta suurte sotsiaalsete murrangute tuultes muutis oluliselt kogu Eesti vaimsust ja kultuuri. Noor-Eestit võib pidada ka agressiivseks kultuuripoliitiliseks liikumiseks, mis seadis oma ülesandeks eesti ühiskonna muutmise.
Rangemas mõttes loetakse Noor-Eesti tegutsemisajaks aastaid 1905-1915, millal ilmusid rühmituse albumid (“Noor Eesti” I -1905, II -1907, III – 1909, IV -1912 ja V – 1915) ning perioodiline väljaanne “Noor Eesti: kirjanduse, kunsti ja teaduste ajakiri” nr 1 – 5/6 (1910-1911). Neid kõiki saab autentsel kujul lugeda ka meie koduleheküljelt.
Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Aino Kallas ja Jaan Oks; nooremate liikmetena Johannes Semper ja August Alle.
Noor-Eesti tegutses Tartu-Helsingi teljel, saades oma vahetud impulsid väga paljus Soomest, kus õppisid G. Suits, J. Aavik ja V. Grünthal ja elas pikki perioode F. Tuglas. Soomest oli pärit Aino Kallas. Noor-Eesti üks eesmärkidest oli avardada eesti vaimset vaatepiiri senistest saksa ja vene mõjudest laiemale euroopalikule pinnale: integreerida prantsuse, skandinaavia ja itaalia kirjanduste uusi suundi.
Kuigi Noor-Eesti ideoloog ja juht oli luuletaja Gustav Suits, ei ole Noor-Eesti tähendus ainult kirjanduse uuendamises – samamoodi uuendati kujutavat kunsti ja muusikat.
Seega tähistab Noor-Eesti:
| eestikeelse linnakultuuri algust
| modernismi ja uusromantismi võitu realismi üle
| eesti keeleuuenduse raamliikumist
Esimese “Noor-Eesti” albumi (1905) ava-artiklis “Noorte püüded” kuulutas Gustav Suits:
“Ennemalt öeldi: Noblesse oblige – a a d e l kohustab! Meie ütleme: Jeunesse oblige – n o o r u s k o h u s t a b! Ja meie seisame teelahkmel. On paljugi sihtisid ja püüdeid meie maal, aga noorte ülesanne ja püüe olgu: kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada avaramaks, tarvituste kohasemaks teha! See, mis olusid inimestele ja rahvastele aitab tarvituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus. Ja meie hüüe on: E n a m k u l t u r i! See on kõigi vabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. E n a m e u r o p a l i s t k u l t u r i! O l g e m e e s t l a s e d a g a s a a g e m k a e u r o o p l a s t e k s!”
… ja Suits 1912. aastal:
“Noor-Eesti püüdeks on koondada vaimse kodanluse vastast intelligentsi.”
Friedebert Tuglas kirjutas 1915. aastal:
“Noor-Eesti – see on süüdistus meie ümbruse ja mineviku vastu!”
Uurija Paul Hamburg (hiljem P. Ambur) on 1935. aastal ülevaates “Noor-Eesti olemus ning kirjanduskultuuriline tegevus” eristanud rühmituse ajaloos kolme suurt perioodi:
Noor-Eesti pole seega ainuüksi kirjanduslik vool, vaid tähendab Aino kallase järgi tervet kultuuriliikumist: võib olla, on see ehk mingi Eesti psüüke täisealuse märk, et ta Noor-Eesti liikumise kaudu tungib Euroopa haridussaavutuste poole, esimene kord ilma Saksa või Vene kultuuri eestkostmiseta. Ja nii ongi kaasaegne eesti ühiskond kaootiline, sest on “esimese põlve tõusikühiskond” ja niisama selgimatu ja kaootiline olevat ka Eesti psüühhika. Selles esindab Noor-Eesti uut põlve, st uut vaimu, veel enam uut inimest. Ja uus on ka kirjanduslik stiil – õieti alles Noor-Eestiga tekib eesti kirjandusse stiil. Kuigi Noor Eesti on kooskõlas muude euroopalike ajastu suundumustega, mida võiks kokku võtta kui “uuromantika võitu realismi üle”, on Noor-Eesti autorite puhul võimatu rääkida mingist ühisest esteetilisest platvormist võis stiilist /—/. Noor-Eesti kirjanduslikku laadi võiks kõige lühemalt määratleda üleüldsustava sõnaga modernism (vt A. Kallas “Noor Eesti”).
Luule
Noor-Eestile annab tema hulki vallutava külgetõmbe Gustav Suits oma luulekoguga “Elu tuli” (1905). Nooreestilise modernse kunstiküpsuseni jõuab eesti luule Gustav Suitsu luulekogus “Tuulemaa” (1913) ja Villem Grünthal-Ridala luulekogus “Laulud” (1908). Nooreestiliste lüürikutena alustasid ka Johannes Semper, Johannes Vares-Barbarus ja August Alle.
Proosa
Noor-Eesti eelkäijas, albumis “Kiired” alustas oma loominguteed Anton Hansen (hiljem A. H. Tammsaare), kuid kirjutas siis veel realistlikke külajutte.
Noor-Eesti märgilisteks tekstideks said Fr. Mihkelsoni (hiljem F. Tuglase)uusromantilised novellid “Jumala saar”, “Toome helbed”, “Vilkuv tuli”. Nooreestilise elutunde irooniliseks kvintessentsiks on Tuglase romaan “Felix Ormusson” (1915).
Noor-Eesti teised tähtsamad proosa-autorid on Aino Kallas, Jaan Oks, Aleksander Tassa, Bernard Linde.
Ilukirjanduse ja esseistika vahel seisab J. Randvere (J. Aaviku) 1909. aastal avaldatud ideoloogiline tekst “Ruth”.
Noor-Eesti arvustuslikud ja esseistlikud tööd on on ajastu esteetika mõttes tõeliselt silmapaistvad. Kriitikutena tegutsevad praktiliselt kõik juhtivad nooreestlased: G. Suits, F. Tuglas, A. Kallas, J. Aavik, J. Oks , J. Semper. Perioodi esindusnäideteks on Tuglase esseed “Eduard Vilde ja Ernst Peterson” (1909) ja “Kirjanduslik stiil” (1912).
Kirjandus:
F. Tuglas (toim), Kümme aastat. (Koguteos). Tartu 1918.
Bernard Linde, “Noor-Eesti” kümme aastat. Tallinn 1919 (2. tr “Loomingu” Raamatukogu 2005
Aino Kallas, Noor-Eesti. Tlk F. Tuglas. Tartu 1921
Gustav Suits, “Noor-Eesti” nõlvakult. Tartu, 1931