Hiliskevadel 2001 toimus Nüpli järve kaldal, Lõhmuse talu õuel kümnendat korda eesti noorte kirjandsuuurijate kevadkool, mis on tuntuks saanud nime alla Nüpli kevadkool.
Kevadkool kasvas välja Eesti Kirjandusmuuseumi noorteadlaste kevadsessioonidest, mille korraldamist alustati juba 1978. aastal. Nüplisse kevadkoole pidama suundusid noored kirjandusuurijad esimest korda 90-ndate alguses, kui teistmoodi-teha-tahtmine ja julged ideed olid õhus kõikjal Eestis. Kümne aasta kuludes on Nüpli kirjanduse kevadkool kujunenud igakevadiseks oodatud sündmuseks, kus saab arendada mõtteid, esitada senitõestamata teooriaid, ette kanda värskeid uurimusi ja avastusi kirjandusajaloo alalt.
Viimastel aastatel on Nüpli kevadkool eesti kirjanduse alalt välja kasvanud, mitmeid kultuuriuurimise valdkondi siduvate tööpealkirjad on toonud Nüplisse semiootikuid, naisuurijaid.
Sellele kodulehekülje on üles pandud Nüpli kevadkoolide 19-aastane ajalugu: päevakavad, ettekannete teesid, fotosüüdistused toimunust ja osalejatest jm äädvustavat kevadkoolide kohta.
Lehekülje Genius loci avamisel saab teada, mis koht see Nüpli on ehk nagu Madis Kõiv on kirjutanud "Mis hing see on, mida pean oskama vaadata?". Silma seada aitavad pildid kultuuriloolise arhiivi vanast fotokogust. Peale arutluste koha vaimu üle on sellele leheküljele välja pandud traditsiooniline ülevaade eesti järelärkamisaegse luuletaja Gustav Wulff-Õie elust ja loomingust. Vähemalt üht tema luuletust peaksid teadma kõik:
Õrn ööbik
Õrn ööbik, kuhu tõttad sa nüüd lahkel lehekuul? Kas mõisa aias hõisata sa tahad roosipuul? Eks metsas tore´l tomingal saab hüüdma sinu suu, kui tähed hiilgvad taeva all ja valgust kallab kuu?
“Ei mõisa aias helista või laulu minu rind: Su vanemate verega on väetud see pind! Ka metsas tore´l tomingal ei hüüdma saa mu huul, vaid talupoja akna all seal pühal pärnapuul...