Tiina Saluvere
Ird contra Panso: teatrilugu või folkloor?
Eesti teatriajaloo suurimate legendide hulka kuulub müüt Kaarel Irdi (1909–1986) ja Voldemar Panso (1920–1977) vastasseisust. Olgugi et kahe eesti teatri suurmehe konfliktist on üsna palju kirjutatud, veelgi enam räägitud, jäävad selle põhjused siiski üsna ebamääraseks. Need lood on justkui pärimusteated, millest enamus käsitleb Irdi-Panso konflikti kui aksioomi, põimides seda sujuvalt oma jutustusega ja lisades sellele vaid konkreetse narratiiviga seostuvaid aspekte. Milles see konflikt aga tegelikult seisnes, miks ja millest alguse sai, sellest on olnud märksa vähem juttu. Ja kuna pärimus Irdist ja Pansost ning nende väidetavast vaenust on aja jooksul omandanud rahvaluule tunnusjooned, siis võiks ehk koguni küsida: kas konflikti on üldse kunagi olnud või ongi see vaid teatrifolkloori hulka kuuluv legend?
Kahe teatrikorüfee konfrontatsiooni võimalikud põhjused võiks kokkuvõtvalt esitada järgmiste binaarsete opositsioonidena: Tartu vs. Tallinn, diplomeeritu vs. autodidakt, riiklik lavakool vs. stuudio, õpilased vs. õpetajad, ideoloogia vs. esteetika jmt. Nimetatud aspekte võib tõepoolest pidada Irdi-Panso konflikti allikaiks ja enamik seda teemat põhjalikumalt käsitlenuist (Tormis, Unt, Hermaküla jt) on neile ka osutanud. Ometi näivad need liiga abstraktsed, et olla põhjuseks tõsisele, aastakümneid kestnud vaenule.
Oma ettekandes püüan kahe eesti teatri suurmehe oletatavat konflikti vaadelda arhiiviallikatele toetudes. Milliseid pidepunkte pakub arhiiviaines võimalike tüliõunte kinnitamiseks või kummutamiseks? Millele võiks toetuda teatriloolane, kes peaks selle delikaatse peatüki lõpuni kirjutama? Mida leiab arhiivist tulevane uurija, kes ei usu kuulujutte? Mil määral erineb arhiiviainesel põhinev narratiiv suulise pärimusena levivast?
EKLA-s on hoiul nii Irdi kui Panso arhiiv. Toetudes seal leiduvale, keskendub ettekanne eeskätt järgmistele teatrielu sündmustele ja nende keskmes olnud võtmefiguuride tegevusele: 1964. aasta kriis Vanemuises (Ird-Panso-Saul-Siimisker), 1960. aastate lõpu teatriuuendus ja sellega seostuv põlvkondade konflikt (Ird-Panso-Tooming-Hermaküla-Unt).
Kindlasti ei anna see ettekanne lõplikke vastuseid ega kummuta käibivat müüti. Pigem püüab see osutada allikakriitilisele lähenemisele kui ühele võimalusele leida kompromiss erinevate mälukollektiivide pärimuslike narratiivide vahel.