☰
Prindi see lehekülg

Katre Pärn

Kino kui kirjanduse kõverpeegel

katre.parn [at] ut.ee
Tartu Ülikool

Kunst saab olla ühtaegu nii ühiskonna, ajastu, ajaloo, autori, vastuvõtja, teiste teoste kui iseenda peegeldajaks. Käesoleval juhul mõtiskleks ennekõike selle üle, miks ja mida teeb kino kirjandust peegeldades. Seejuures ei ole küsimus üksnes selles, mis saab kirjandusteosest kinos, vaid selles, mida see peegeldamine eneses laiemalt sisaldab ning mis funktsiooni võib see kultuuris täita.

Esmase vaatluse järgi saaks peegeldada kaheti: tõepäraselt, n-ö „peegli surnud automaatsusega” (Lotman 2004), või vildakalt, kõverpeegeldades. Ent kui lähtuda keele ja maailma ning keelte eneste vahelise kattumatuse, ühildamatuse ideest, näib teatav kõverpeegeldamine olevat paratamatu. Mis tahes keel on võimeline keelevälist (enesevälist) peegeldama üksnes osaliselt ning enese sisemistest reeglitest lähtuvalt. See paratamatu kõverpeegeldamine, keel n-ö konventsionaalse kõverpeeglina, tingib ka vajaduse mitme keele järele (Lotman 2005) ning mida rohkem keeli on kultuuril, seda rikkalikumalt, mitmekesisemalt on see võimeline maailma peegeldama. Ent ülalmainitud paratamatut, konventsionaalset kõverpeeglit tuleks eristada valikulisest, tõlgenduslikust kõverpeeglist. Viimane eeldab teadlikkust keelelise peegeldamise piirangutest ja võimalustest ning nende kasutamist tähendusloomeliselt. Kino puhul tuleneb paratamatu kõverpeegeldamine eelkõige selle tehnoloogilisetest iseäradest, tõlgendav kõverpeegel on kino kunstina. Kummastus kui kunstivõte (Šklovski 1993) puudutaks seega just viimast.

Ent kuna kino ei ole puhas kunst, vaid ulatuslikum sotsiokultuuriline institutsioon, on sellel tõlgendavaid kõverpeegleid rohkem kui üksnes selle keel. Lisaks kinematograafilisele kõverpeeglile saame rääkida kultuurilisest, turumajanduslikust, ideoloogilisest jne kõverpeeglist, ka autorist kui kõverpeeglist. Kirjandusteose kinole kohandamisel võib üks või teine neist saada domineerivaks.

Kirjandusteose ekraniseerimisel oli pikka aega ideaaliks allikatruudus, st teose (täpsemalt: teose sisu) võimalikult autentne peegeldamine filmikunsti vahenditega. Seejuures kaasnes sisu võimalikult truu edasiandmisega tihti ka väljendusvahendite ülevõtmine kirjanduselt, n-ö kirjandusliku filmi loomine, kuna võõraid vahendeid kasutades on truuks jäämine keerulisem. Kuid lähtudes ideest, et tõlgendamise rikkalikkus eeldab keelte kui maailma tunnetamise vahendite iseäralike piirangute teadvustamist ja kasutamist (rääkimata teiste peegeldustasandite teadvustamisest), võiks küsida: kas selleks, et ekraniseering oleks hea ekraniseering, peaks kino toimima kirjanduse kõverpeeglina? Kõverpeegeldamist tuleks siin näha alternatiivsete, uute tähendusdimensioonide avajana – see paigutab info uutesse tähendussüsteemidesse ning võimaldab selle kaudu uusi lugemis-/mõistmisviise, uusi vaatepunkte. Kõverpeegeldav kino on ühtaegu nii refleksioonivõimeline, mõtlev kino kui misrefleksioonivõimeline või teisitimõtlev kino. Seega kirjandusteost kõverpeegeldav kino ei sea eesmärgiks teose kordamist uues meediumis, vaid teose ümbermõtestamist uute vahenditega ja uues kontekstis.

Ometi kaasneb praegusel “kõverpeegeldamise ajastul” küsimus “valesti” peegeldamise piiridest ja väärtusest. Kas igasugune kõverpeegeldamine on lubatud ja väärtuslik? Millised kõverpeeglid on väärtuslikud? Mis teeb kõverpeegeldamise väärtuslikuks?

Viited: