Boris Veizenen
Reisikirjanik ja kirjandusteadlane: mõningaid tähelepanekuid reisikirjanduse uurimise metoodikast
borve137 [at] ut.ee
Tartu Ülikool
Ettekande eesmärgiks on rõhutada reisikirjanduse uurimise käigus ilmnevaid raskusi, osutada uurija ja reisikirjaniku vahel tekkivale distantsile ja selle põhjustele; mõtiskleda vabas vormis reisikirjanduse uurimise üle.
Reisikirjanduse kui žanri üheks väärtuseks on selle subjektiivne ja isikukeskne lähenemisviis. Lugejaid ei huvita niivõrd maailma faktoloogiline kirjeldus kui reisiautori individuaalne nägemus, selle subjektiivsus ja uudsus, tema oskus näha asju oma silmaga. Tänapäevase kirjandusteadusliku uurimise kontekstis osutub see autori pilk ja nii kogu reisikirjanduslik traditsioon aga vastuoluliseks. Nii imagoloogia kui ka teised sellega haakuvad distsipliinid (mentaalne geograafia, diskursuseuuringud jne) viitavad selgelt, et autori väljakuulutatud „oma pilk“ on teatud poeetiliste võtete summa, mis on kehtestatud diskursiivse praktika ja konkreetsete kultuurinormide poolt. „Oma pilgu“ mudeldamise stsenaariumid võivad olla järgmised: 1) autor pettub oma reisiootustes, 2) autor taaskinnitab oma ootusi. Igal juhul käivad mõlemad protsessid alati käsikäes diskursuse määratud objekti variatiivsusega.
Reisitekstide analüüs kujutab endast autori „oma pilku“ dekonstrueerivat protsessi, millel võivad olla omad keerulised kõrvaltoimed. Tekib autori võimalik negatiivne representatsioon: ta on „rumal“ või „valelik“. Uurija ja uuritava autori vahele tekib distants, mis võib väljenduda: 1) taunitavas või iroonilises suhtumises autorisse, 2) üleüldises skeptilisuses kirjeldava materjali kohta, 3) osalises pealiskaudsuses autori hoiakute ning tausta kirjelduses. Reisiautor muutub tummaks representeerimisobjektiks, mis ei oska ise end õigesti väljendada või siis ei suuda hoomata oma teksti kogu tagamaid. Teksti tõeline sisu jääb avatuks ainult kirjandusteadlasele. Kas tegemist on uurimissisese paratamatuse või lõksuga?
Mõningad olulised aspektid, mis on seotud uurija-autori suhestamise probleemiga: 1) uurija kõrvutamine reisijaga nii diskursiivses kui ka praktilises mõttes: kasutatud teooria abistav ja ahistav võim, 2) lugejate ootused: subjektiivsus, radikaalsus ja originaalsus reisikirjanduse uurimises, 3) reisimise ja reisikirjutamise otstarve: milleks reisida ja kirjutada (ja uurida) kui kõik nähtused ainult taaskinnitavad diskursiivseid tõdesid ning mängivad samade stereo- ja imagotüüpidega?