Külliki Kuusk
Rahvalaulik Uku Masing / Parallelism tema poeetilise keele ja enesetaju kujundajana
Ettekanne käsitleb eesti luuletaja Uku Masingu luule poeetikat ja selle seoseid eesti vanema rahvalauluga.
Masingu suhe pärimuskultuuriga oli suhteliselt avar, nii rakendas ta oma luules ka regivärsi poeetika vormielemente vabalt. Parallelism on korraga nii Masingu arhailise maailmanägemise kandja kui ka selle kujundaja, mis annab parallelismile erilise pragmaatilise rolli tema luules.
Masingu tekstide struktuuris ei leidu otsest regilaulu parallelismi imiteerimist-jäljendamist. Parallelism on tema luules universaalne mentaliteediline nähtus, mille spetsiifilist mentaliteedilist olemust tema luules määratletakse esmalt lähtuvalt Masingu suhtumisest keelde, mille järgi keel on eelkõige tunnetusvahend. Tema luules ilmneb see parallelismi tunnetuslikus aspektis, mis tähendab selle „suulist algupära“, aga ka tema luule suulisuse/esituslikkuse aspekti laiemalt. Suulisus seostub Masingu üminal (häälega) kirjutamisviisiga. Teiseks osutatakse elava pärimuskultuuri mõjule, mis Masingut lapsepõlves kultuurikeskkonnana ümbritses. Nende asjaolude arvestamine välistab tema loomingu piiritlemise vaid kirjakultuurile omaste autori ja individuaalsuse kontseptsioonidega ning lubab teda autorina paigutada pigem endisaegsete rahvalaulikute lähedusse.
Vaatlen parallelismiprintsiibi rakendumist Masingu luules, kirjeldades seda kahest aspektist: esmalt lähtuvalt Masingu keeletunnetusest ja teiseks lähtuvalt tema poeetilisest enesetajust. Samuti ei ole Masingu tekste võimalik vaadelda kontekstivabalt, lahutatuna nende (laulu)kultuurilisest kontekstist.
- Tuginedes Juri Lotmani modelleerivate süsteemide kirjeldusele osutatakse esiteks parallelismile kui kodeeritud keelekasutusviisile: näidatakse, kuidas parallelism seostub Masingu luules teatud nägemustehnikatega, mille tulemusena ’mina’ kujutluspildid realiseeruvad tekstis poetiseeritud locus’tena. Nägemusliku reaalsuse kirjeldamisel rakendatakse Lauri Honkolt käibele tulnud mentaalse teksti (visualiseeritud tekstitagune reaalsus) mõistet. Ruumiliste konstruktsioonide pragmaatilisel liigendamisel tekstis rakendatakse Lotmani kirjeldatud tekst tekstis situatsiooni. ’Mina’ toimib nendes semiootilistes ruumides kõnefiguurina ehk sel on tekstuaalse ’mina’ tunnused.
- Masing pole rahvalaulumõjulise poeetilise keelega sugugi ainuke eesti luules, kuid ilmselt on unikaalne tema autori- või vaatlejapositsioon. Teiseks vaadeldaksegi parallelismi tekstuaalset rolli, kirjeldades parallelismi kui kodeeritud teate kandjat. Osutatakse parallelismile kui lausefiguurile värsitasandil, kus see on Masingule keelelise ja stiililise väljendusühtsuse looja ja samal ajal ka ’mina’ kujutluspiltide semantiline korrastaja. Värsis loovad sõnadevahelist sidusust alliteratsioon ja assonants vastastikuses koostoimes parallelismiga. Seeläbi tulebki esile tema luule arhailine kujundlikkus ja eestlasele omane reaalsuse mõtestamise/peegeldamise viis.
Teoreetilisele käsitlusele järgneb tekstianalüüs Masingu ekstaatiliste luuletuse „Love lõikuskuu ööl“ näitel.
„Love lõikuskuu ööl“
(Masing 2001: 44-45)
Oh nyyd ei kaeble ma enam
nende pärast, kellele peaksin olema kuri
ja siiski ei suuda.
Pole Jumala riikki kenam
ega Valge Laeva lakerdav puri.
Sest on kuu, on kuu ja pilvedest kotkas
ja selle pää olen ma,
nyyd on tuul ja õõtsuvad muistendeist puud
ja templilaul olen ma.
Kes nyyd kõnnib katuste yle
kergelt nagu metsparte lend,
kes nyyd puude siristab lehis,
enam ei tunne end.
Eks see ole minu, minu sydame lind.
Jumal, Sa jälle oled mu kõrval
otsekui tiivustund rõõm
ja Sinu kuue serval
on tähtede rohekas lõõm.
Eks Sina nyyd vaatad ju lehtede läbi,
paitad punavaid õunu?
Kui nyyd pole mu ilusa päeva lõuna,
millal siis veel?
Oi Sinu imet, pole mul raisatud minuteist häbi
kui seisad äkki mu teel,
naerad mulle vastu
just kui ammu oleksid oodanud mind,
mõelnud: Miks ei ometi astu
yle laguneva aia, ei usu, et ta lind,
kel on vahutavad tiivad,
suled täis rohelist laant,
kellele pilved on kiivad,
ja need, kes kiidavad paant.
Kilgetuli Manala rannal, taas mina usun,
sest on tõttav kuu ja taevas pilvedest lind
ning ta kadunud pää olen ma,
sest on tuul, Su aiast mullale vajunud puud
ja keset neid käed tõstan ma.
Kirjandus:
Honko, Lauri 1996. Epics along the Silk Roads: Mental Text, Performance, and Written Codification. – Oral Tradition (1996), kd 11, nr 1, lk 1–17. –http://journal.oraltradition.org/issues/11i/honko_intro
Lotman, Juri 1990. Tekst tekstis. – Lotman, Juri. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion, lk 280–303.
Masing, Uku 2001. Neemed Vihmade lahte. – Masing, Uku. Luule II. Tartu: Ilmamaa, lk 5–86.