Joosep Susi
Lünk kirjanduslikkuse ruumis
Mõtiskluse alge paikneb klassikalise füüsika ja fenomenoloogiast tõukunud kirjandusteooria hägusel piirialal. Õieti nendevahelises vaikuses, mida siinkohal võiks käsitleda kui energeetilist epitsentrit, kõige mõjusamat pingevälja teoorialikkuse ruumis. Vaikus hakkab rääkima ja sõnad jäävad vait. Nii hakkavad sõnadki vaikides rääkima.
Vaikus kui lünk põhineb analoogial just füüsikalise ruumiga. Teoseloome protsessis asuvate kehade (sõnad, laused, lugeja, mälestused jne) vastastikmõju vahendab energeetiliselt laetud lünk, interaktsioon. Ained võtavad enda alla kindla ruumipiirosa, neil on kindel siseehitus, nad on lõplikud. Vastastikmõju vahendav kehade poolt tekkinud lünk on pidev, võib esineda kehadega samas ruumiosas, välistamata ka teist lünka. Protsessi siseneb lugeja kõikide oma võimete, teadmiste, mälestuste, olemusega. Lugeja-keha ja teksti-keha vastastikmõju vahendab lünk ja alles selles protsessis tekib teos.
Lünk on kõikjal, sõnade vahel, sõnade sees, lugejas, lugeja ja tema mälestuste vahel, teksti ja kirjandusdiskursi kommunikatsioonis jne. Lugeja ülesanne on paigutada lugemisprotsessi jätkamiseks minimaalne hulk kehasid väljapiirkonda, konkretiseerida teksti. Seejuures enamik lünkasid jääb ülepea märkamata, tajumata; osa seevastu ärritab lugejat ja füüsiline probleem muudab ta aktiivsemaks.
Eesmärk markeerida välja(de) kvaliteedid ühe teistmõõtmelise ruumi eri tasanditel viib meid lõpuks ikkagi küsimuseni: mida teha absoluutse lüngaga, aabrahamliku vaikusega? Kas sakraalne vaikus kuulub jätkuvalt kirjanduse ruumi? Ja mida teha sõnadega, mis iseseisvalt rääkima hakkavad?