Kutse
Mis on see Nüpli suvekool? Värskes õhus võrsuv intellektuaalne oras, ennenägematu fauna! Tänavu avastab suvekool uusi kirjandusteaduslikke ja kirjandusloolisi maastikke, kolides ajutiselt Alatskivi valda Rupsi külla, Gustav Wulff-Õie kodust Juhan ja Jakob Liivi kodutallu. V suvekool sünnibki Eesti Kirjandusmuuseumi ja Liivi muuseumi koostöös.
Kirjandusteaduse suvekool tõstab seekord fookusesse kirjanduskriitika ja -võrgustikud. Ootame võõritavat pilku ja uusi vaatenurki kriitikale, samuti kutsume võtma ette ekspeditsioone kaardistamata džunglialadele. Põnevad avastused nii rohtunud kui ka pealtnäha käidavatelt tuntud radadelt on teretulnud. Ehk on leitavad ka paralleelprotsessid kaasajal ja mingil varasemal kümnendil.
Suvekool küsib kriitika noorenemise kohta: kas ja kus on järelkasv, kuidas hindavad olukorda noored kriitikud? Kas internetavarustes – blogides, Facebookis ja Twitteris – leiduv (kirjandus)kriitika vääriks laiema lugejaskonna ette laotamist või on see meediumikeskne ja kitsale sihtgrupile häälestatud (nn sõbrad, jälgijad)? Ühismeedia võrgustikud võivad, juhul kui sealne kriitikategevus on pidev ja jääb registreeritud lugejate ringi, toimida ühtlasi kriitikavõrgustikena. Kas aga kriitika tulevik ongi võrgustumine või saab kultuuriajakirjandus veel rahulikult hingata? Kas kultuuriajakirjanduse kriitikarubriigid on adekvaatsed?
Meenutada võiks, missugune on ajalooliselt olnud nišikriitika roll. Kas eesti kirjanduselus on nišikriitikat üldse esinenud või on see ainult tagantjärele konstrueeritav? Kas sarnaselt käest kätte liikunud põrandaaluse kirjandusega eksisteeris Nõukogude ajal ka põrandaalune kriitika? Kui soositud on kriitikas eksperiment?
Eelmisest küsimusest suurt sammu edasi võttes – kas kriitikas on olnud või on praegu tabusid ja kui on, siis mis nimelt? Mis on teemad, millest ei saa kirjutada, kes on autorid, keda ei arvustata (klassikud, marginaalid …), või mis on vorm, mida ei peeta sobilikuks kasutada? Kas siia hulka võiks arvata nn sõbramehekriitika, kuidas on see jälgitav, kas seegi on hõlmatav võrgustiku mõiste abil või nõuab teistsugust lähenemist ja käsitlust?
Mõistagi ärgu piirdutugu kriitika küttimisega. Jahiobjektiks võivad lisaks retseptsioonile olla kirjandussituatsioonide kaardistused-võrdlused, uudsed käsitlused ja läbimängimist ootavad ideed – kõik põnev, mis uurija liblikavõrku kinni jääb ja kaalukaks (või vähemalt huvitavalt kerglaseks) osutub.
Ettekanded on oodatud ka teiste metsade (muusika, kunst, film …) küttidelt.
Ettekande esialgse pealkirjaga palume teatada Krista Ojasaarele aadressil krista@kirmus.ee 12. juuniks, teese ootame 26. juuniks.
Krista Ojasaar, Pille-Riin Larm
