Sirel Heinloo

Viivi Luige loomingu vastuvõtt Rootsis

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses suurenes lääneriikide huvi Baltimaade ja Ida-Euroopa kirjanduse vastu. Kuigi tollast üldist huvi Baltimaade vastu ei tinginud just kirjandus, soodustas aeg elavamat kultuuridevahelist kontakti. Ka peamine osa Viivi Luige loomingu tõlgetest rootsi keelde ilmus just siis: „Seitsmes rahukevad” (1985, tõlge 1988, 2. tr 1990), „Ajaloo ilu” (1991, tõlge 1993) ning valikluulekogu „Rängast rõõmust” (1982, tõlge 1994).

Annan oma ettekandes kõigepealt ülevaate, kui palju ja kuidas pälvis Luige looming tähelepanu tollases Rootsi trükimeedias. Seejuures on minu andmetel kõige rohkem Rootsis meediatähelepanu saavutanud eesti tõlketeos Viivi Luige „Ajaloo ilu”. Olen seadnud eesmärgiks leida Eesti ja Rootsi kontekstist tulenevaid erinevusi Luige teoste vastuvõtul. Kitsamalt aga peatun probleemil, kuidas mõjutab kontekst iroonia mõistmist „Ajaloo ilus”.