Tiit Hennoste
Sõnad suhtlevad tähestikuga ehk Sõnakatedraalide purustamine
1. Minu ettekande teemaks on keelelis-pildilised otsingud eesti neoavangardistlikus luules aastail 1968–1972. Konkreetselt vaatan kahe erineva autori töid: ajastu olulisim luuletaja Paul-Eerik Rummo (snd 1942) ja tollane algaja kunstnik Raul Meel (snd 1941).
2. Rummo otsingute tulemuseks oli tema viimane luulekogu „Saatja aadress” (kirjutatud 1968–1972, avaldatud tervikuna 1989). Meel publitseeris mõned tööd käsikirjalistes almanahhides ja ajakirjas Noorus ning koostas kaks käsikirja: „Klubi” (tekstid 1968–1969) ja „Päris nimed” (1969–1971). Suurem osa tema töid publitseeriti alles sel sajandil.
3. Mõlemad autorid uurivad seda, kuidas tähestik kui formaalne kooslus ja sõnad kui semantilised üksused omavahel suhtlevad. Mõlemad autorid loovad seeriaid keelelistest elementidest, mida organiseerivad rütm ja valge lehepind.
4. Autorite meetodid on erinevad. Meel konstrueerib oma pildid kirjutusmasina abil ning need paigutuvad kergesti konkreetse luule sildi alla. Rummo uurib olukordi, kus tähed, sõnad ja laused vabastavad ennast autori tahtest, ületavad oma piirid ja tegutsevad iseseisvalt lehekülgede pinnal. Tema tekstid paigutuvad futurismi, dadaismi ja laiemalt neoavangardi taustale.
5. Vaatamata eksperimentaalsele ja formaalsele taustale on mõlema autori tööd selgelt poliitiline kirjandus antinõukogulike konnotatsioonidega.