Kutse
Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse suvekool „Kirjanduse piirid“ 7.-8. juulil 2017 Liivi muuseumis
2017. aasta kirjandusteaduse suvekooli teemaks on kirjanduse piirid. Oodatud on käsitlused, mis kompavad ja käsitlevad kirjanduse žanrilisi, aga ka temaatilisi piire ja nende võimalikku ületamist ning esteetilisi väljendusvahendeid, nt transgressiivseid elemente kirjanduses, mis ähmastavad fiktsionaalse ja faktuaalse piire. Samuti on oodatud uurimused ja mõtisklused kirjanduse ja teiste kunstiliikide, aga ka kirjanduse ja pärimuse vahelistest piiridest või piirialadest.
Viimase aasta sisse on jäänud vähemalt kaks Eesti kirjanduselu piire tugevalt raputavat sündmust. Kahtlemata jätab oma märgi kirjandusellu ning ärgitab järele mõtlema kirjanduse piiride üle alates 2016. aasta kevadest Kaur Kenderi üle peetav kohtuprotsess seoses tekstiga „Untitled 12“. Hoopis teisel ja äärmiselt isiklikul moel, kuid mitte vähem teravalt, püstitab küsimuse kirjanduse ja elu vahelistest piiridest Maarja Kangro dokumentaalromaan „Klaaslaps“.
Oleme juba aastaid olnud tunnistajaks sellele, et Eestis valitseb omaeluloolise kirjanduse buum. Võib-olla on nüüd põhjust teha vahearuandeid ja vaadata, kuidas kirjanduse piirid on viimaste aastate või aastakümnete jooksul nihkunud ning kas see, mida me tajume (ei taju) kirjandusena, on ajas muutunud. Küsida tuleb niisiis kirjanduse ja elu piiride järele. Tõnis Tootseni üleni käsitsi kirjutatud romaani „Esimene päev“ ning samal ajal e-raamatutega seotud lahendamata probleemide valguses on aktuaalne raamatu kui asja küsimus. Ühelt poolt totaalne raamat, teiselt poolt füüsilise kehata fail, ühelt poolt visuaalselt detailideni viimistletud ese ja teiselt poolt neutraalne tähemärkide pilv – kui olulised on kirjanduse puhul selle formaalsed piirid? Küsime ka nüüdisluule ja -proosa piiride järele. Millal viimati lugesite luuleraamatut, mille analüüsil saaks rakendada Jaak Põldmäe Eesti värsiõpetust? Mitte kuigi ammu kohtasite aga ilmselt proosateost, mis on, vastupidi, silmapaistvalt poeetiline. Luuleprõmmi (poetry slam’i) viimaste aastate väga järjekindla etableerumise valguses oleks põhjust küsida ka kirjanduse ja teiste kunstiliikide üleminekualade järele ja kaardistada teisigi transmeedia valdkonda jäävaid kirjandusnähtusi. Lõpetuseks võib küsida filosoofiliselt: kas asjaolul, et kirjanduse piirid on nihkunud või hägustunud, on kirjanduse suhtes ka mingi kvalitatiivne tähendus?
Oodatud on nii üksiknähtuste käsitlused kui ka diakroonilised uurimused.
Ettekande pikkus koos kommentaaride ja küsimustega on 30 minutit. Ettekande pealkirju ootame 22. maiks, teese 12. juuniks aadressile krista@kirmus.ee.
Korraldajad: Krista Ojasaar, Maarja Hollo, Aija Sakova