Eesti ühe väljapaistvaima luuletaja Marie Underi (1883–1980) ja eesti juurtega kirjandusteadlasest ja luuletajast kosmopoliidi Ivar Ivaski (1927–1992) kirjavahetus sai alguse 1957. aastal ja kestis 1972. aastani. Säilinud on nende mõlema kirjad, kuid seoses oma bakalaureusetööga uurisin vaid Marie Underi kirju Ivar Ivaskile. Säilinud on 128 Underi kirja kogumahus 532 lk.
Marie Underi oli eraelus võrdlemisi privaatne inimene. Ta ei avaldanud ajakirjanduses artikleid, ei andnud intervjuusid, ei pidanud päevikut (seda pidas tema eest Artur Adson). Underi kirjavahetus Ivaskiga on kultuurilooliselt väga olulise väärtusega just selle poolest, et see on üheks vähestest allikatest, mis võimaldab meil Underit inimesena tundma õppida, saada selgust tema hoiakutest ja väärtushinnangutest. Underi kirjad Ivaskile on päevikulist laadi, kirjeldades tema igapäevatoimetusi, suhtlust ühiste tuttavatega, edusamme tõlketöös ja luuleloomingus, lugemismuljeid ja mõtisklusi kirjanduse ning luule teemal.
Marie Underi ja Ivar Ivaski põhiliselt kirjandusele ja tõlkimisele keskendunud kirjavahetuse kõige aktiivsem periood oli aastatel 1958–1963. Kirjavahetuse algusaastatel tegeles Under suuresti just Ivaski õhutusel aktiivselt luule tõlkimisega. Ivar Ivask oli Underile luule tõlkimisel abiks olles tema kriitiliseks toimetajaks. Underi kirjadest Ivaskile peegelduvad ka tema kirjanduslikud vaated eelkõige just luule kohta. Ta armastas luules riime ning ei pooldanud vabavärssi. Moodsate luulesuundade osas oli ta äärmiselt kriitiline, lausa vaenulik.
1963. aastal toimus aga Underi ja Ivaski usaldusliku kirjavahetuse jahenemine. Tüli tekkis sellest, et Underi arvates oli autoril endal ainuõigus otsustada, mida enda loomingust avaldada ja kuidas enda loomingut tõlgendada. 1965. aasta alguses lõpetati tüli küll justkui ära, aga lõplikult kirjavahetuse varasem soe ja usalduslik toon enam ei taastunudki.
Marie Under, kes armastas ka ise väga kirjanike elulugusid ja kirjavahetusi lugeda, mõistis ilmselt, et kirjavahetus Ivaskiga kuulub tema biograafia hulka. Kuigi Underile ei meeldinud avalik tähelepanu ning ta väitis, et ta enda biograafiast ei hooli, võib siiski uskuda, et Under on kirjades Ivaskiga silmas pidanud seda, et ta enda isikut liigselt ei kompromiteeriks, ning samas on kirjavahetus Ivaskiga võimaldanud tal jagada enda isiklikke vaateid ja veendumusi, enda sügavamat olemust.