Koostades kirjanduse õppevara üldhariduskoolile, puutub iga päev mitu korda kokku kirjanduse piiridega – tõdemuses, justkui peaks oskama kirjandusest järgmisele põlvkonnale kõnelda, kui olla ise koolis hoolega tähele pannud, aga tegelikult ei oska juttu õieti alustadagi. Osa põhjusi selleks on üldteada ning mõningates aspektides tegeleb nüüdisaegne didaktika pingsalt lahenduste otsimisega. Õpilased loevad vähem; nende kultuuritarbimine ei ole esiteks tekstikeskne, teiseks ei allu eriti kooli kontrollile; kooli roll puhtalt info ja teadmiste jagajana taandub ning olulisemaks on saanud pädevuste õpetamine. Muutunud keskkond on muutnud põhimõttelisi arusaamu õppimisest ning välja on töötatud hulk õpitegevusi ja -meetodeid, mis võiks selles uues keskkonnas olla varasematest viljakamad.
On aga terve hulk ühtaegu praktilisi ja väga põhimõttelisi probleeme, mis on kirjandusõpetuses siiski läbi mõtlemata, arvatavasti seetõttu, et neid peaks lahendama kirjandusteadus, kuid lahendusi läheb vaja kirjanduse didaktikas. Uute võtete rakendamisest pole abi, kui ainesisu pole distsipliini seisukohast adekvaatselt ümber mõtestatud ja kujundatud, s.t kui puudub kirjandusteadusest endast lähtuv terviklik kontseptsioon selle kohta, mis on 1) kirjanduse lugemisel vajalikud pädevused, mis igal üldharidusega inimesel peaksid olema; 2) adekvaatne lihtsustus pädevustest ja muust ainesisust, mis teeb nende omandamise üldhariduse raames võimalikuks; 3) vajalik ja piisav lugemis- ja mõistevara, mida eesmärgi saavutamiseks kasutada.
Ettekandes seletan näidete varal, milles seisnevad minu tähelepanekuid mööda praegu selle kontseptsiooni lüngad meie kirjandusõpetuses ning milliseid lahendusi on praktilise töö käigus seni õnnestunud leida. Praktiline töö on muu hulgas näidanud, et traditsiooniline mõtteviis, mis seostab kirjandusõpetust eelkõige emakeeleõpetusega, võimaldab lahendada ainult osa ülesandest. Terviklikuma lahenduse otsingul tuleks pöörduda teistegi didaktiliste traditsioonide poole. Ettekanne selgitab lähemalt, mis need minu arvates on (ja miks üks neist peaks olema spordididaktika).