Aija Sakova
Eestlusest (ja rahvuslusest) põhja ja lõuna pool Alpe
2010. aastal ilmunud romaanis „Varjuteater“ räägib Viivi Luik Eestist kui barbarite maast. Selline määratlus on kahtlemata (enese)irooniline vaade Itaaliast ehk lõuna poolt Alpe vaadatuna, kuid mitte ainult. Romaanis tunnistab Luik oma peategelase kaudu, et häbi oma kodumaa ja sealt tulemise üle ei ole talle võõras. Ometi on Luik üks Eesti olulisemaid ja tunnustatumaid nüüdisaegseid kirjanikke. Just Luige 2017. aastal ilmunud esseekogumikus „Pildi ilu rikkumise paratamatus“ näeme, kui olulised on Luigele eesti keel ja eestlus, kuidas ta nende üle pidevalt juurdleb ja seega ka eestlust ise otseselt kujundab. Ühes vestluses Tanel Veenrega sealsamas kogumikus ütleb Luik järgmist: „Alati, kui uus laps ütleb esimesed eestikeelsed sõnad, on talle kirves kätte antud. Sellest peale on ta seotud. On keele kaudu maa ja selle saatusega seotud, peab seda kandma.“
Kuid milles seisneb eestluse häbi ja kas selles on ka midagi produktiivset? Küllap ei ütle romaani „Varjuteater“ üks tegelane jutustajale ilmaasjata, et ta peaks kirjutama just sellest, mida kõige enam häbeneb.
2017. aasta alguses, kui Euroopa Liidu eesistumise poolaastak läks Eestilt üle Bulgaariale, avaldas Bulgaaria päritolu, Eestit väga hästi tundev ja Saksamaal resideeruv fennougrist Petar Kehayov Saksa meediaväljaannetele orienteeritud veebiplatvormil ÜberMedien.de märgilise loo Eesti ja Bulgaaria (enese)kuvanditest Lääne-Euroopa ajakirjanduses. Kehayov vaatleb, miks ja kuidas on Eestist saanud Euroopa (digi)imedemaa, kus kõik on võimalik, ning kuidas Bulgaaria seevastu on justkui ainult korruptsioonist läbiimbunud Mordor.
Tuginedes märtsi lõpus Šveitsi telekanalis SRF avaldatud ning Kehayovi artiklist innustust saanud pooletunnisele Eesti ja Bulgaaria erinevusi ja sarnasusi uurivale loole võib väita, et kuvandid nende kahe riigi kohta põhinevad kahel radikaalselt erineval rahvuslikkuse käsitlusel.
Ettekanne püüab nii Petar Kehayovi arvamusloole „Gutes Estland, wüstes Bulgarien: Das verzerrte Bild zweier EU-Länder“ („Tubli Eesti, metsik Bulgaaria: kaks Euroopa Liidu riiki kõverpeeglis“, 7.02.2018), kui ka Viivi Luige romaanile „Varjuteater“ (2010) ja esseekogumile „Pildi ilu rikkumise paratamatus“ (2017) tuginedes vaadelda rahvusluse eri avaldumisvorme põhja ja lõuna pool Alpe.