Leo Luks
Keerulise empaatia lihtsustamine autori ohvri abil
Ettekandes selgitan empaatia mõiste abil üht üldjoontes teadaolevat viisi, kuidas mõned transgressiivsed teosed jõuavad kirjanduskaano- nisse.
1. Levinuimaks empaatia mõiste kasutusvaldkonnaks tänapäeval on intersubjektiivsus, empaatia kui spontaanne teise inimese tunnetele (õieti sellele, mida usume teist tunvat) kaasa-tundmine. Kirjanduse puhul räägitakse sel moel enamasti empaatiast teostes esinevate fikt- sionaalsete tegelaste suhtes (Keen 2006). Kuigi räägin oma ettekan- des põgusalt empaatiast autorite suhtes, on minu põhiline uurimisliin hägusam. Tuginedes mõiste saksakeelsele algupärandile Einfühlung (afektiivselt sisse elamine) ning selle esteetilisele päritolule pean või- malikuks rääkida empaatiast teksti suhtes, empaatilisest lugemisvii- sist, mida olen omistanud selle konverentsi kutses tsiteeritud essees (Luks 2010) muuhulgas Hasso Krullile. Mainekas Stanfordi filosoo- fiaentsüklopeedia nimetab empaatiat ses tähenduses inimteaduste unikaalseks meetodiks ning seob selle hermeneutilise traditsiooni- ga, mille olulisimaks meetodiks on erinevate perspektiivide võtmine. Hermeneutilise ringi vormis aset leiduv mõistmine on artikli autorite meelest empaatia vorm (Empathy).
2. Eric Leake paneb teraselt tähele, et empaatiat esineb lihtsas ja kee-rulises vormis. Lihtne on tunda empaatiat nende suhtes, kes meie arva- tes väärivad empaatiat (Leake 2014: 175) – heade, viisakate inimeste suhtes (nagu meie ise), nõrgemate ja ohvrite suhtes. Keeruline empaa- tia seisneb väljakutses tunda kaasa sootuks teistsugustele inimestele, halbadele, kurjadele inimestele (nagu näiteks mõrvarid), kellel pole ju meiega ometi midagi ühist? Adam Mortoni väitel põrkub meie em- paatia väga äärmuslike juhtumite puhul moraalsetele barjääridele (Morton 2011: 321) ning see muudab tema hinnangul meie tunnetuse vaesemaks, me ei mõista inimeseks olemise teatud võimalikkusi. Ka Leake rõhutab vajadust töötada just keerulise empaatia kallal, panna ennast proovile ning seeläbi mõtelda keeruliste sotsiaalsete küsimus- te üle. Ometi on moraalse inimese loomulik reaktsioon mõne tõsise tabu rikkuja suhtes vastikus, abjektsioon. See hoiak on nii rahvapsüh- holoogias kui ka konservatiivsete kultuurikriitikute seas täheldatav kindlasti ka transgressivsete teoste ja nende autorite suhtes (nt Too- mik-purkisittuja = moodne kunst, Kender-pedofiil jne).
3. Kindlasti on enamik kunstilistest ekstravagantsustest vajunud unustuse hõlma ning paljud pole üldse pälvinud laiemat avalikku tähelepanu. Kuidas teha nii, et nad jääksid kaanonisse, kultuurimäl- lu? Üks lollikindel muster tundub olevat järgmine: tuleb oma teosega rikkuda tabusid nii äärmuslikult (mis on üha raskem), et autori vastu pöörduksid kultuurivälja välistamismehhanismid, veelgi parem kui käivituksid politsei- ja kohturepressioonid. Seeläbi on skandalistist saanud ohver ning kolleegid tunnevad sisemist sundi ohvri kasuks välja astuda. Seda väljaastumist ei saa käsitada kuivalt abstraktse mo- raaliprintsiibi – vabaduse – kaitsena, vabadusprintsiip on kehastunud konkreetseks ohvriks (kui poleks sääraseid kehastumis-juhtumeid, kaotaks vabadus oma moraalse tähenduse ja vajuks unustusse).
Skandalisti represseerimine käivitab lihtsa empaatiamehhanismi: ka mina, loovisiksus, olen vabaduse piirangute läbi potentsiaalses ohus, tunnen hirmu, viha vms süsteemi vastu (s.t neid tundeid, mida arvan ohvrit tundvat). Isegi kui tõlgendada seda toetust pelgalt süm- paatiana – toetavate tunnetena ohvri hirmu suhtes, ilma et toetaja ise seda hirmu tunneks, on siingi peidus empaatia. Sümpaatiline hoiak tekib empaatilise ülekande läbi: hoiak pannakse kokku nii ohvri hü- poteetilistest negatiivsetest tunnetest kui ka väärtusotsustusest, et oh- ver väärib hoolt, kannatab ebaõiglaselt (vt Sklar 2017: 454). Just viima- ne otsustus tugineb empaatilisel seosel, mida üks looja tunneb teise kui looja suhtes (pole usutav tõlgendus, et Kivisildnikku või Kenderit kaitsesid rünnakute käigus üksnes need isikud, kes nautisid nende skandaalsete loomeviise, vt nt Kalda 2016 [1998], Pruul 1996). Nii- palju autorist.
4. Olulisem on asjaolu, et transgressiivse teose autori ohustamine (või kasvõi teose keelustamine) annab hoogu tema teoste empaatili- sele tõlgendusviisile. See tõlgendusviis pole rangelt piiritletav, kuid kindlasti iseloomustab seda lähtekohana sümpaatia teksti suhtes ning tähelepanelik ja paljuperspektiivne tõlgendamine – just viimast nimetatakse Stanfordi sõnastikus empaatia kui uurimisviisi põhitun- nuseks. Empaatiline kriitik ei nõustu lihtustavate, teost välistavate hinnangutega, ta elab teosesse sisse (sh emotsionaalselt) ning toob esile erinevaid tähendusvarjundeid, alltekste, kultuuriseoseid jne (vt Condit 1993). Mõnikord on empaatiline tõlgendus kaldu rohkem sel- le suunas, mida Aare Pilv (Pilv 2014) nimetab tõlkivaks kriitikaks: avada autori poolt mõeldud alltekstid ja kontekstid, selgitada seostu- mist žanriga (vt Kraavi 2016 Kaur Kenderist); teinekord on tõlgitseja rõhuasetus kaasaloov (vt nt, milliseid allhoovusi kaevab Kivisildniku varasest luulest mitmes kirjatöös välja Krull).
Olgu rõhutatud, et empaatiline tõlgendus ei kattu tingimata tun- delise sisse elamisega mõnda tegelaskujusse (pole ju nt Kivisildniku nimekirja tõlgendajate eesmärgiks olnud sulanduda sõimava häälega ning solvanguid nautida või õigustada). Empaatilise lugemise eesmär- giks on elada sisse teose eksplitsiitse sisu ümber kumavasse atmosfääri või häälestusse, mida nimetab tabavalt saksa sõna Stimmung (inimese puhul meeleolu, kuid teoste puhul stiil, toon, atmosfäär – see tähendus- varjund on H. Gumbrechti (2012) kirjanduskäsituse aluseks). Täiesti elujõuline on ka suund tõlgendada esteetilist empaatiat (Einfühlung) üldisemalt just meeleolu tasandil (vt Pinotti 1998).
Kui kirjanik on ohvri staatuses, siis on empaatilise tõlgendustöö (alateadlikuks) eesmärgiks tagada, et transgressiivne teos ei langeks kirjandusest välja (et Kivisildniku nimekiri poleks pelgalt ühe era- isiku poolt teiste suhtes toime pandud solvangute jada; et Kenderi no- vell poleks lapsporno jne). Kuigi seda pole võimalik empiiriliselt kont- rollida, usun, et just autori tasalülitamise katsed kihutavad tõlgendusi üles, lihtsustavad empaatia tekkimist. Transgressiivseid kunstiteoseid on üldjuhul keeruline empaatiliselt lugeda – nendes esinevad eemale- tõukavad tegelased ja sündmused, sageli kasutatakse sujuvat lugemis-
kogemust blokeerivaid tehnikaid. Ohvri staatus hõlbustab empaatia tekkimist, millest võrsub rohkem süvitsi minevaid kaasaloovaid kä- situsi ning see omakorda aitab teosel kirjanduskaanonisse pääseda ja seal püsida.
Kirjandus
Condit, Celeste Michelle 1993. The Critic as Empath: Moving Away from Totalizing Theory.
Empathy = Empathy. Stanford Encyclopedia of Philosophy. https://plato.stanford.edu/entries/empathy/
Gumbrecht, H.-U. 2012. Atmosphere, Mood, Stimmung. On the Hidden Potential of Literature. Stanford University Press.
Kalda, Maie 2016. Kivisildniku kirjanike nimekiri – mis see on? –, Kivisildnik, põhjendamatu järjekindluse dogmaatik. Neeme Lopp (Koostaja ja toimetaja). Tallinn, lk 45–50.
Keen, Suzanne 2006. A Theory of Narrative Empathy. – Narrative, vol 14, No 3, lk 207–236.
Kraavi, Janek 2016. Transgressiivse kirjanduse poeetikast II. Juhtumikäsitus: Kaur Kenderi „Untitled 12“. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 929–938.
Leake, Eric 2014. Humanizing the Inhumane. The Value of Difficult Empathy. –Rethinking Empathy through Literature. M. M. Ham- mond, S. J. Kim (Ed.). New York, London: Routledge, lk 175–185.
Luks, Leo 2010. Empaatiline hääl ja mõtleja ülesanne. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 447–450.
Morton, Adam 2011. Empathy for the Devil. – Empathy. Philo- sophical and Psychological Perspectives. A. Coplan, B. Goldie (Ed.). Oxford University Press, lk 318–330.
Pilv, Aare 2014. Kaasaloova kriitika hüpotees. Sirp, 21.11.
Pinotti, Andrea 1998. Stimmund and Einfühlung. Hydraulic Model and Analogic Model in the Theories of Empathy. – Axiomathes, No 1– 2, lk 253–264.
Pruul, Kajar 1996. Kivisildniku „Leksikon“ kui kunstiteos. – Viker- kaar, nr 7, lk 66–73.
Sklar, Howard 2017. Empathy’s Neglected Cousin: How Narratives Shape Our Sympathy. –The Palgrave Handbook of Affect Studies and Textual Criticism. D.W. Wehrs, T. Blake (Ed.). – Palgrave, Macmillan, lk 451–480.