Johanna Ross

Empaatia ja ühiskorter

Ettekandes tõmban paralleeli eesti kirjaniku Ene Mihkelsoni 1985. aasta romaani „Korter“ ja vene kirjaniku Irina Grekova 1979. aas- ta romaani „Leselaev“ („Вдовий пароход“) vahele. Mõlemad tekstid kirjeldavad elu peamiselt naiste asustatud ühiskorteris ja heidavad mälestuskatkete kaudu valgust eri naistegelaste minevikule, nende lugudele. Juba romaanide pealkirjad osutavad, et (ühis)korter ei ole mitte juhuslik kuliss tegevusele, vaid teose keskne kujund – ka Gre- kova leselaev on korteri metafoor. Ühiskorteri mõistet omakorda on kasutatud kogu nõukogude elu metafoorina. Mõlemas vaadeldavas romaanis esineb jõuliselt motiiv sellest, kuidas ühiskorteris kaotab inimene iseenese. Niisuguse kaotamise põhjustab teatud mõttes just nimelt empaatia: ühiselu tingimustes tekkiv kõrgendatud tundlikkus kaaselanike tegemiste, käimiste, mõtete ja tunnete suhtes. Nii võiks siin rääkida empaatia pahupoolest.