Piret Põldver
Vanaduse tähendus (kirjanduses)
Ettekanne lähtub arusaamast, et vanaduse kategooria aluseks on ühis- kondlik konstruktsioon, ning esitab palju küsimusi ja vähe vastuseid. Mis on üldse vanadus? Kas vanadus on defineeritud eluaastate, põlv- kondlike suhete, füüsilise võimekuse vms kaudu? Kas vana keha defi- neerib inimest rohkem kui noor keha? Mis on „edukas“ vananemine, kas see on defineeritud nooruslikkuse kaudu, või lähenedes vana- dusele empaatiliselt, tuleks see nooruse kategooriatest lahti siduda? Mis on vana inimese roll kirjanduses, funktsioon tekstis? Mida an- nab eakus tegelasele juurde? Kas vanadus kannab mingit ideed, mida noore tegelase kaudu edastada ei saa? Milliste stereotüüpidega män- gitakse? Kui palju on retseptsioon vanadele karakteritele tähelepanu pööranud? Kuidas on see ajas muutunud? Mis on vana kõrvaltegelase funktsioon (nõuandja, teadja, mälu kandja, kibestunud vms)? Milline on võimu ja vanaduse suhe; millel põhineb vana tegelase võim (maa- gial, teadmistel, prestiižil)? Kas naistel ja meestel on kirjanduslikus tekstis erinev võim? Milliste teemade kaudu on edasi antud vanane- mise eksistentsiaalset aspekti? Kas vanasse tegelasse on projitseeritud mingid üldinimlikud hirmud ja tabud? Ettekandes arutan ja laiendan neid ning teisi vanaduse ja kirjandusega seotud küsimusi.