Heidy Meriste

Ellujääja süütunne ja selle süüvabad analoogid: piirsituatsioonide retrospektiivsest moraalifenomenoloogiast

Ettekande peamine eesmärk on lahti harutada, mis see on, millest ellujääja süütunde nime all räägitakse, ning näidata, et tegelikult on seda mõistet kasutatud katusterminina mitmetele erinevatele emotsioonidele. Püüan seda emotsioonide maastikku struktureeritult kirjeldada ning esitan ellujääja süüga seonduvate emotsioonide tüpoloogia. Täpsemalt eristan intentsionaalse struktuuri alusel kolme emotsiooni: 1) tavaline süütunne piirisituatsioonis aset leidnud egoistliku käitumise pärast, 2) „süütunne“ sellepärast, et heaolu saavutati kellegi teise arvelt (aga mitte ise teisele kahju tehes), 3) „süütunne“ suhtelise ebaõigluse ehk selle pärast, et subjektil läks paremini kui kellelgi teisel, kellel oli samavõrd (või rohkemgi) õigust samadele hüvedele. Näitan, et kõik kolm emotsiooni suhestavad subjekti ebamoraalsuse ning teiste inimeste kannatustega mõneti eripärasel viisil, ning argumenteerin tavakeelelistest intuitsioonidest ning psühholoogilisest konstruktsionismist lähtudes, et teist ja kolmandat „süüd“ – vähemalt sel määral, kuivõrd nad ei ole taandatavad esimesele tüübile – oleks ehk parem eristada mitte süütundena, vaid iseseisvate emotsioonidena.