Katrin Kullo
Kooliraamatukogu varustatuse mõju ilukirjandusteoste valikule ja käsitlusviisidele kirjandusõppes
Kirjandusteaduse XI suvekoolis pean ettekande magistritöö „Kooliraamatukogu varustatuse mõju ilukirjandusteoste valikule ja käsitlusviisidele kirjandusõppes” tulemustest. Uurisin, (1) milline on kirjandusõpetajate ja kooliraamatukoguhoidjate hinnang (kooli)raamatukogu varustatusele, (2) kuidas suunab raamatute kättesaadavus õpetajate valikuid kirjandusnimekirjade koostamisel ehk kuivõrd on õpetajad pidanud muutma käsitletavate teoste valikut sellepärast, et raamatuid ei ole (kooli)raamatukogus piisavalt ning (3) millised on võimalikud lähenemisviisid teostele, kui raamatuid ei jagu kõigile õpilastele.
Järgnevalt esitan põhilised tulemused, vastused mainitud küsimustele. Ettekandes peatun neil punktidel põhjalikumalt.
(1) Kirjandusõpetajate ja kooliraamatukoguhoidjate keskmine hinnang (kooli)raamatukogu põhikogu varustatusele oli ümardatult sama: 2,5 ja seega „rahuldava” ja „hea” vahel. Ilukirjandusteoste tellimiseks ette nähtud ressursse hindas „väga heaks“ 11% ja „suurepäraseks“ vaid 6% kooliraamatukoguhoidjatest.
Kooliraamatukogudes on pigem hästi esindatud teosed, mida on tiražeeritud rohkelt (menukid, nõukogudeaegne kirjandus, kirjandusklassika). Alaesindatud on uuem (noorte)kirjandus ning teosed, millest ei ole kordustrükke.
Hästivarustatud põhikogu on hõlpsamini saavutatav kirjandusõpetaja ja kooliraamatukoguhoidja toimival koostööl. Kooliraamatukoguhoidjad (70%) ootaksid õpetajatelt rohkem ettepanekuid uute raamatute tellimiseks. Õpetajad ei avalda raamatute tellimiseks soovi aga sageli seetõttu, et levinud arvamuse kohaselt pole koolil vajalikke ressursse ja raha.
(2) Õpetajad on pidanud muutma käsitletavate teoste valikut sellepärast, et (kooli)raamatukogus ei ole teoste eksemplare piisavalt. Paljud kirjandusõpetajad on kooliraamatukogude ebapiisava varustatuse tõttu pidanud muutma oma valikud žanri- ja/või kirjanikukeskseks või andma uuema- või noortekirjanduse teose valiku vabaks.Enamik uuringus osalenud õpetajatest nimetasid ühe teose või teosed, mida sooviksid õpilastega käsitleda või neile soovitada, kui teaksid, et eksemplare jagub kõigile (või vähemalt pooltele õpilastele klassikollektiivist). Õpetajad loeksid võimalusel pigem rohkem teoseid klassiga ühiselt, kuid hindasid siiski ka suunatud ja vaba valiku võimalusi, et pakkuda õpilastele võimalust valida, millist teost lugeda. Kõiki teoseid ei pea lugema koos, aga valikut ei peaks määrama (kooli)raamatukogu varustatus. Praegu on olukord, kus väline faktor paneb tõestatult piirid pedagoogilisele protsessile.
(3) Sisukalt ja õpilast arendavalt saab klassis käsitleda aga mõlemaid – nii erinevaid teoseid kui ühist alusteksti. Küsitletud õpetajate praktikast nähtub, et ühist ja erinevat alusteksti käsitledes on fookuses veidi erinevad eesmärgid. Eri teoseid käsitledes on rõhk pigem raamatu ja autori tutvustamisel, enda lugemiskogemuse analüüsil ja lugemishuvi äratamisel – seega lähenetakse pigem autori- või lugejakeskselt. Ühiste alustekstide käsitlusel minnakse pigem süvitsi, rohkem on võimalusi praktiseerida lähilugemist, analüüsida teost tekstikeskselt. Tihti ei loeta koos klassiga raamatute keerulise kättesaadavuse tõttu nimelt uuemat kirjandust ja nii on just selle käsitlus tõenäoliselt vähem tekstikeskne.
Intervjuudes osalenud õpetajate teadlikkus olemasolevatest didaktilisest materjalidest tervikteoste käsitlemiseks (sh erinevate teoste põhjalikuks käsitlemiseks tunnis) oli varieeruv. Igas rühmaintervjuus nõustuti, et kuigi ise meetodeid ja ülesandeid välja mõelda on õpetajatöö üsna huvitav osa, oleks abi didaktilistest materjalidest või kursustest, mis keskenduksid erinevate tervikteoste käsitlemisele. Õpetajaid tuleb didaktikas toetada: kättesaadavaks ja nähtavaks võiks teha materjalid, mis näitavad, kuidas erinevaid teoseid koos põhjalikult käsitleda.