Rutt Hinrikus
UNUSTATUD NAISKIRJANIK – REED MORN
Osutamine ühe unustatud kirjaniku – Reed Morni – teostele on ühtlasi katse otsida vastust küsimusele, kuidas tuua kirjaniku loomingut välja unustusest. Õigupoolest tuleks alustada küsimusest, miks on kirjanik unustatud? Kas on põhjuseks kirjandusloolise kaanoni muutumine või on kirjaniku looming osutunud marginaalseks loomishetkest alates? Kas on kirjanik unustatud oma nn kunstilise küündimatuse tõttu või seetõttu, et on mingil põhjusel kuulunud teatud marginaalsesse vähemusse? Kas selle marginaalsuse määras Reed Morni loomingu omapära või määras selle kirjaniku sugu ehk teisiti: kas naissoost prosaisti ja kriitiku teostel oli rohkem eeldusi jääda marginaalseteks? Kuna Reed Morni teostest ei ole uustrükke, võiks ka küsida, kas kirjaniku teoste retseptsiooniahel on katkenud juhuslikult või on ta looming jäänud üldse arvestatava retseptsioonita? Ja lõpuks – kas võiks olla võimalik ta teoste retseptisooni velmata?
Seesuguste küsimuste ees seistes peaksime alustama teoste vastuvõtust nende ajaloolisel ilmumishetkel. Uuskriitika on kahelnud ajaloolise lugemisviisi vajalikkuses. Vaieldamatult sõltub iga kirjandusteose vastuvõtt kõige enam sellest, mida see teos ütleb lugejaile, kes loevad teda nüüd ja praegu. Ometi tähendab kirjandusteose ajaloolise konteksti, ajaloolise retseptsiooni ja isegi loomisloo taastamine erakordset põnevat jalutuskäiku minevikku. See mineviku slepp, mida iga teos kaasas kannab, kleepub oma märgilisuses teose külge niivõrd, et moodustab iga teose kui jäämäe veealuse osa. Teosed kannavad kaasas kinnisepiteete mingi aja bestselleriks olekust, on ebamääraselt “unustatud”, teatud lugejate grupi hulgas “hinnatud”, teatud autorite parimad teosed, teatud teema esmakordsed käsitlused jne. Seesugused hinnangulised määratlused kommenteerivad ja tõlgendavad teoseid, suhtestavad neid nende ajaloolise retseptsiooniga, on võtmeks selle ajaloolise retseptsiooni taastamisel ja tasandavad teed retseptsiooni uue laine jaoks.
Reed Morni pseudonüümi all tuntuks saanud Frieda Dreverk (1898 – 1978) on neid loojaid, kes on vältinud igasugust tähelepanu oma isikule. Olen aga niivõrd erak ning oma enese teid kõndiv, kirjutas Frieda Dreverk Eduard Hubelile 1934. aastal (KM EKLA, f 182, m 1:120). Sama enesemäärang oma erandlikkuse rõhutamise kaudu jatkus läbi kogu ta elu. Kirjades korduvad deklaratsioonid nagu: Ma jään eestlaste seas ikka võõraks, küll ka kõikjal mujal (Aario Maristile 7. VIII 1954, KM EKLA, f 169, m 227:2); Ma ei käi eestlastega ega kellegagi läbi siin. Elan täiesti erakuna (pr Pressentinile 16. X 1967, KM EKLA, f 169, m 227:6); Minu elukäik ei paku midagi huvitavat. Mina end intervjueerida ei lasegi. Tahan jääda oma hämarusse ja üksindusse rahulikult elama (Krusten 1978: 195).
Frieda Drevergi eluloolised andmed on kättesaadavad vaid üldjoontes, ta on olnud tõrges küsimustele vastates, andnud minimaalselt intervjuusid, tema kaasaegsed on enamasti lahkunud, tema arhiiv säilinud lünklikult. Sündinud Tallinnas töölisperes (isa oli Krulli, ema Lutheri vabriku tööline, ema kasvatas tütart üksi), sai ta ometi hea hariduse. Käinud I Maailmasõja aegu mitmes Tallinna koolis, astus ta 1919. aastal Tartu Ülikooli, õppis romaani filoloogiat, kirjandust ja filosoofiat, lõpetas 1924. aastal filosoofiamagistrina. Seejärel töötas Frieda Dreverk kooliõpetajana Paides ja Tallinnas. See amet oli ta enesessetõmbunud loomusele vastumeelne ja mõne aasta järel loobus ta kindlat sissetulekut andvast töökohast ning teenis elatist vaid kirjatöödest: ilukirjandusest, retsensioonidest, tõlgetest jm kaastööst ajalehtedele või ajakirjadele. 1932. aastal sai ta Prantuse Instituudilt väikese stipendiumi, viibis aasta Pariisis (novembrist 1932 kuni novembrini 1933), seejärel Madridis (1934. aasta veebruarini), venitades tagasihoidlikku summat ajaliselt mitu korda pikemaks. Raha puudusel ja tööd leidmata, pidi tagasi pöörduma kodumaale. Siin jatkas Dreverk kirjutamist, kuid pooleli olev romaan ei saanud valmis, mitmed avaldamiskatsed ebaõnnestusid. Ta pidi andma eratunde või tunde koolis ning jatkama äärmiselt kasinat elu. Iialgi ei liikunud ta kirjanduslikes ringkondades, keeldus astumast kirjanike liitu, ta suhtlusring oli kitsas. Ta hoidis kõrvale igasugusest tähelepanust, ei taotlenud ühtegi toetust ja oli kõige meelsamini kirjanduslikukst tööst elatuv vabakutseline. Aastail 1940 – 1944, nõukogude ja saksa okupatsioni ajal kasutas ta oma keelteoskust peamiselt tõlkijana, seda ka suuliselt. Eestist lahkus F.Dreverk jäädavalt 1944. aastal -Saksamaale, sattus nn Tðehhi põrgusse Sudeetides, viibis kinnipidamislaagris, töötas seejärel mõne aasta Saksamaal. 1950. aastal püüdis ta leida sobivamat asukohamaad, oli lühemat aega Rootsis ja lahkus 1952. aastal sakslasena New Yorki. Pärast kolmeaastast kontoritööd õnnestus Drevergil asuda Kaliforniasse. 1955. aastast kuni surmani elas ta Los Angeles, tundes lõpuks, et on jõudnud oma tõotatud maale.
Avalikkuse ees sai Reed Morni kirjanikunimi tuntuks 1927. aastal, kui kuulutati välja esimese k/ü “Loodus” romaanivõistluse auhinnad. Esimene auhind langes tundmatule noormehele August Jakobsonile romaani “Vaeste-Patuste alev” eest, järgmised auhinnad kahele noorele tundmata naiskirjanikule – Betti Alverile ja Reed Mornile.
“Andekas parasiit”, Reed Morni esikromaan, äratas ilmumisel (1927) küllalt palju tähelepanu. Esteetiliselt kõrgel tasemel intelligentsiromaanina ei ulatanud teose retseptsioon küll August Jakobsoni jõulise agulinaturalismi tekitatud kirjandusvälistegi reaktsioonideni, ent kakskümmend viis retsensiooni või tutvustust ajakirjanduses osutasid õnnestunud debüüdile. Teose pealkiri muutus sümboliks ja alustas iseseisvat elu, säilides märgina ka siis, kui ta looja nimi oli unustatud. Selles teoses lõi kirjanik täpse psühholoogilise eritluse kaudu Ellu Romeldi, ajast väljas seisva üksiklase kuju. Peategelase äärmuslik individuaalsus viis ta absoluutse ummikseisuni. “Andeka parasiidi” tähendusmahtu võiks võrrelda kirjaniku ühe tookordse lemmiku – Lermontovi “Meie aja kangelasega”. Nagu Lermontov Petðorini kaudu, püüab Reed Morn Ellu kaudu osutada mitte ainult kangelasele, vaid ka ajale. Jõudis aeg ükskõiksele hetkele, mil jõudis Ellu Romeldi ilma surema, algab romaan “Andekas parasiit”. Tõelise elu võimatus, tegelikkuse ja tõelise elu kui kättesaamatu ideaali ühendamatus määravad kogu Ellu Romeldi lühkese tee, mida märgib ihu ja hinge konflikt. Ellu on elujõuetu tundeinimene, võrdselt võimekas ja tahtetu. Ta on vaese lesknaise tütar, kes ema abiga võitleb end ülikooli ja tunneb pidevat piina kehva elu labasuse ja madaluse pärast. Kõrk ja nõudlik vaim, kes põlgab sügavalt igasugust inimhulka ja massiteadvust. Unistaja, plaanidetegija, igasugusest ebapeenusest ja ebapuhtusest hirmuga eemalduv. Täis kaastunnet elu varjupoolele jäänute vastu, ometi nõrk ja jõuetu oma kaastundes. Lõpuni egoistlik ja hääbumisaldis, kõrge enesehinnaguga, kuid kammitsetud kompleksidest, võimetu võtma elult vastu igapäevast riski, nii lõpetab ta oma elu revolvrilasuga. Ellu kujutles surnu nägu ülevana, kus puhtusetunnet ei riiva enam midagi elusate ebapuhtusest ja ebapeenusest. Kus ei ðokeeri enam midagi labast ega banaalset. Romaani pealkiri osutab autori irooniale või isegi kohtuotsusele – Ellu Romeldil on küll andeid ja eeldusi, ometi jääb ta elule võlgu. Ta ei jaksa ühendada igatsust ja tegu, hinge ja ihu. Ihu jõuab anatoomikumi, kus arst seletab võhikuile selle keha kaudu inimihu funktsioone. Hing oli lahkunud kõikide silmist vabale tulevikule vastu, veel arg ning harjumata oma üksilduses, igatsedes hämaralt oma äsjast ihu.
Avaldati isegi arvamust, et Reed Morni romaan on kunstiküpsem Jakobsoni naturalistlikust elukäsitlusest. Siiski vastas August Jakobsoni panoraamne naturalism ajajärgu eesti romaani arengutendentsidele märksa adekvaatsemalt kui Reed Morni viimistletud keeles kirjutatud erandinimese lugu. Eesti proosa areng liikus 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate alguses rõhutatult nn eluläheduse suunas. Laiahaardelise elukäsitluse kõrval eeldati proosalt sotsiaalkriitilist hoiakut, mis Reed Morni romaanis ei puudu, kuid piirdub erandliku näitega. Reed Morn ei taotlenud esineda sotsiaalsete üldistustega nagu August Jakobson, vaid tahtis analüüsida teatud inimloomust, otsida ta saatuse algtõukeid. Samal ajal kutsus “Kirjandusliku Orbiidi” meelne kriitika nägema, st kujutama elus olulist ja suurt, äratama inimestes elutahet ja -julgust. Seesugusena suundus ajastu eluläheduslike nõudmise teravik individualistliku elukujutuse, ka üksikindiviidi psüühika teravdatud analüüsi vastu. Niisugune elulähedus jäi Reed Mornile, aga ka samaaegselt debüteerinud Betti Alverile võõraks. Seesuguste nõudmiste esilekerkimine aitab selgitada, miks Reed Morni teine romaan, “Kastreerit elu” (esikromaaniga võrreldes märksa dünaamilisem ja “elulähedasem”) võeti kriitika poolt suhteliselt loiult vastu.
1929. aastal ilmunud “Kastreerit elu” vaatleb üksikisiku vaimse eneseteostuse võimalikkust. Eraldatuse ja enesesse kapseldumise kõrval on muutunud oluliseks individuaalne julgus kurjale vastu astuda, ka kaasinimesi teenida. Teose tegevus toimub vanglas, kuhu peategelane Andreas Orpus on sattunud, sest astus välja naist piinanud jõhkardist peremehe vastu. Andreas Orpus on oma sisekaemustele pühendatud eksistentsis Ellu Romeldi sugulashing, introvert, ülitundlik, tugevate emotsioonidega, ometi pidetu ja ühiskonnas nõrk, kirglikult mõistmist ihkav, kuid igas käeulatuses pettust kahtlustav. Valinud keskseks karakteriks üleliigse inimese, kes vihkab labasust ja tõusiklust, piinleb oma katsetes lahendada eksistentsiaalseid probleeme, ei korda kirjanik oma eelmist teost, vaid otsib uusi võimalusi. “Kastreerit elu” paistab silma vanglaelu realistliku kujutamise ja värvikalt markeeritud karakterportreede poolest. Erandinimese saatuse lahenduseks ei ole meeleheitlik revolvrilask. Andrease sugulashing Ilma Rand otsustab saada diakonissiõeks – õeks kõigile. Peategelane ise lahkub kodumaa pigistavast ringist Aafrikasse, kus loodab leida tõelisemat elu. “Kastreerit elu” on originaalne kunstiteos, milles kirjanik võttis endale ulatuslikumaid ülesandeid kui esikteoses ning püüdis osutada indiviidi ummikseisude positiivsetele lahendusvõimalustele. Autori süvenemine filosoofilistesse otsingutesse, ta filoloogiline kultuur ja iseseisev keelekasutus, ta areng jäid kriitikas suurema tähelepanuta. Taas kujutas Reed Morni romaan keskse tegelasena kõrgendatud vaimsete nõudmistega intelligenti ja jälgis indiviidi vaimset eneseteostust, kuid teose ümber elevuse tekitamiseks puudus romaanivõistluse tekitatud põnevus. Kriitika ja lugejate meeled köitsid agressiivsemad argielu kujutajad.
Samal 1929. aastal ilmunud Reed Morni novellis “Prints” astutakse otsesõnu välja indiviidi annulleerimise vastu ühiskonna poolt. Peategelane, nagu Reed Morni tegelased üldse, on elus kõrvaltvaataja, kuid vaimne gurmaan, kelle jaoks enese vastandamine massile on pideva vaimse pinge allikaks. Eneseanalüüs ja kontemplatsioon domineerivad samuti Reed Morni järgnevais novellides, mida pingestavad eksistentsiaalsed probleemid ja sageli ka surma lähedalolek. Kokku ilmus Reed Mornilt aastail 1929-1940 ajakirjas “Looming” kaheksa pikemat novelli. Imetledes erinevust, elujõudu, eksootilisust loob autor sageli karakterportreid, milles vastanduvad noor enesessetõmbunud täiuseigatseja ja jõuline ning kapriisne, eksootiliselt külgetõmbav indiviid. Maiste kirgede asemel kannustab Reed Morni meelistegelasi maksimalistlik vaimse täiuse taotlemine. Novellis “Õnn” (1935) vastandatakse kaks õde: täiuseigatseja Sola ja ta argipäevase õnne st abieluga leppiv õde. “Briljandid”, “Võistleja” (1937) ja “Õde Marga saatuslik suvi” (1938) on tugevad karakternovellid, grotesksevõitu situatsioonide esitamise kõrval paistavad nad silma oskusliku psühholoogilise analüüsiga. Mõned novellid (näit “Don Unico” 1938; “Andke keisrile, mis keisri, Jumalale, mis Jumala”, 1939) on filosoofilise dispositsiooniga ja oma arutlustes esseelähedased haakudes Frieda Drevergi selle perioodi esseistikaga. Frieda Dreverki esseistika vaatleb erandlikke ja kirglikke isiksusi, pühendunuid ilu teenimisele või filosoofilistele otsingutele, imetleb eksootilisust, kõike seda, mis ületab rutiinse argipäeva. Määravaks kriteeriumiks on täiuseigatsus, julgus vaadata silma igavikule. (Näit F.Dreverki esseed Michel de Montaigne’st ja Anna de Noailles’st ). Enesestmõistetavalt kuulub siia ritta ka Jeanne d’Arci biograafia: Kas ei peitu Jeanne’i saatuses veel üks igivana, kuid alati uus traagika: erandinimese saatus teisitimõtleva enamiku vastu, kellel ta ohvriks langeb? (Dreverk 1935:142).
Reed Morni filosoofilised ja karakternovellid on ajastu asjadest rääkivate teoste kõrval erakordselt suveräänsed. Sotsiaalkriitilisest peajoonest hälbimine võiks olla nende teoste marginaalsusesse unustamise oluliseks põhjuseks. Liiatigi hoidus autor kirjanduselust demonstratiivselt kõrvale, ei hoolitsenud reklaami eest, valis marginaalsuse väljakutsuva järjekindlusega.
Reed Morni katsed lõpetada kolmandat romaani – kujunemisromaani, mis sisaldas kirjaniku otsinguid ja püüdlusi sünteesi poole, ebaõnnestusid. Ta unistas sidemete katkestamisest kodumaaga, kirjutamine ja argipäev, igapäevane kasu ja ülimad eesmärgid ei andnud end tema jaoks kunagi ühendada.
Lõplik kodumaalt lahkumine tuli teisiti, kui F.Deverk seda 1930. aastail kujutles, ent see ei tähendanud loobumist kirjutamisest. Paguluses ilmus talt 1950. aastate alul lühemaid novelle, 1955. aastal avaldas kirjastus “Orto” Reed Morni romaani “Tee ja tõde”, “Manas” ilmus 1960. aastail seitse Drevergi tihedat esseistlikku käsitlust maailmakirjanduse tähelepanuväärseist autoreist (Emily Dickinson, Ruben Dario, Hermann Keyserling jt.). Romaani “Tee ja tõde” võiks nimetada Reed Morni kõige olulisemaks tekstiks, mis sünteesib ta varasemate romaanide individualistlikud ekslemised ja hilisemate tõeotsingud, näitab indiviidi teekonda vaimse selguse, enesesalgamise, seesmise harmoonia ja kaasinimeste teenimise suunas. Peategelase Estri elukäigu kujutamises võib märgata autobiograafilisi sugemeid, veel rohkem isiklikku võiks leida Estri vaimse kujunemise analüüsis. Ester on äärelinna poepidaja tütar, kelle isa on pere hüljanud. Ebapraktiline, vaimsete huvidega Ester vastandub praktilisele õele Andale, kes teenib kohusetundlikult elu igapäevaseid väikesi eesmärke. Ester kardab argipäeva ja tahab vaimselt kasvada, kuid hakkab mõistma oma igapäevast elu elavat ema, kes omal viisil teenib teisi inimesi ja kelles Ester äkki ei tunne kitsendavaid seesmisi piire. Kodust ja argipäevast toob vabanemise Tartu Ülikool, kus Ester leiab vaimse sugulashinge matemaatikaüliõpilases Indro Asperis. Indro Asper leiab oma tee ja tõe tagasihoidlikus pargivahi ametis ja lõpuks oma elu andmises kaasinimes eest. Ester lahkub kodumaalt ja rändab edasi, jõudes lõpuks järelduseni, et inimene ei või tahta võtta endale jumala koormat. Inimliku tee mõõt on püüd teha head teistele ja saavutada seeläbi kooskõla iseenda ja maailmaga. Romaanis “Tee ja tõde” läbib kirjanik veel kord teemad, mis on iseloomulikud ta varasemale loomingule: igapäeva vaimunüristava labasuse ja vaimsete otsingute vastuolu või liha tee ja vaimu tee vastandamine (kahe õe võrdlemine), hirm pideva argipäeva, aga ka maiste kirgede ees ja lõpuks jõudmine kristliku eneseohverduse ja ligimese teenimiseni. Romaani pealkiri sisaldab tsitaadilise vihje “Uuele Testamendile”. Reed Morni viimane ilmunud teos on ajakirjas “Mana” avaldatud romaan “Nimed ajas ja ruumis”, mille viimane osa jõuab trükki pärast kirjaniku surma. Viimased teosed, nii avaldatud “Nimed ajas ja ruumis” kui ka käsikirja jäänud “Märgit hing” ja jutustused on kirjutatud illustreerimaks kirjaniku viimaste elukümnendite selginud tõdemust, et õnn tuleb inimese seest, mitte väljastpoolt. Need lõdva intriigiga filosoofilised mõtisklused on kirjutatud vaimsete otsingute korrastamiseks ja inspireeritud kirjaniku huvist ida õpetuste, eeskätt budismi vastu. Elu on Frieda Drevergi jaoks vaimne ülesanne, ta kirjutab sellest, kuidas selle ülesandega toime tulla.
Reed Mornile võiks kuuluda kirjandusloos märgatavalt olulisem koht, kui seda on praegune marginaalne asend. “Eesti kirjanduse ajalugu” pühendab talle lehekülje peatüki “Nooremaid romaanikirjanikke” alapeatükis “Teisi nooremaid autoreid” (Eesti Kirjanduse ajalugu IV, 2. Tallinn 1984, lk 305). Reed Morni loomingut tutvustatakse koos Arno Raagi, Edgar V. Saksa, August Kirsimäe, Helene Ranna, Leo Anveldi, Leida Tigase, Helga Pärli-Sillaotsa, Elmar Õuna ja Voldemar Õuna loominguga. Iseseisvalt käsitletud autorid sealsamas on Karl Ristikivi, Mart Raud, Aadu Hint, Enn Kippel ja Leida Kibuvits. Missugused võiksid olla võimalikud kirjandusloolise kaanoni muudatused, mis asetaksid Reed Morni loomingu unustatud marginaaliast tsentrile lähemale? Üks ajakohane paradigmavahetuse võimalus oleks kahtlemata eesti naiskirjanduse ajalugu. Seni ainuke katse, Oskar Kruusi anakronistlikult teedrajav, kuid positivismi takerduv “Naine hanesulega” (Tallinn, 1971) on üles otsinud arvukalt unustatud naiskirjanikke, ometi pole ta Reed Morni pidanud kaasvõtmise vääriliseks. Oli ehk põhjuseks Frieda Drevergi pagulasestaatus? Kahekordne sein, mis eraldas Reed Morni ja paljud teised kirjanikud nõukogude kirjanduskaanonist, ei sisaldanud mitte naissoolisust ja pagulust, vaid debüüti kodanlikuks nimetatud perioodil ja loomingu jatkumist paguluses. Kahtlemata ei oleks eesti feministlikul kirjandusuurimisel võtta esindavamat näidet unustatud naiskirjaniku kohta. Elaine Showalter on rõhutanud, et naiskirjanikke ei peaks uurima mitte seetõttu, et nad kõik kirjutavad samamoodi või et nende stiil on eriti feminiinne, vaid seepärast, et naistel on oma ajalugu, mida võib analüüsida. Spetsiifiliste tegurite hulka kuuluvad näiteks naiste suhted kirjandusturuga, ühiskondlike ja poliitiliste muudatuste mõjul toimunud muutused naise kui üksikisiku positsioonis. Viimane kehtib kindlasti Frieda Drevergi saatuse kohta, mis kui üksikisiku ja hiljem pagulases saatus ei saanud jääda ajastu murrangutest väljaspoole. Nagu teisedki pagulased, pidi ta nõustuma ükskõik millise tööga. Vanuse, pagulase staatuse ja vahest ka soo tõttu ei leidnudki ta oma haridusele vastavat tööd. Eespool on osutatud Reed Morni hilisemate teoste hindamise vähesele põhjendatusele, teatud vaikuse või nõutuse seinale, mida ta teosed enda ümber kasvatasid. Kas pole siin üheks põhjuseks ka. raskused kirjaniku sobitamisel stereotüüpidesse? Eesti naiskirjanduse kontekstis asetuks Reed Morn ritta, kuhu kuuluvad Betti Alver, Marta Sillaots, Leida Kibuvits, Helene Ranna, Helga Pärli-Sillaots, Aira Kaal jt, ajastu laiemas kirjanduslikus kontekstis alustas ta perioodil, ta mil olulisemateks prosaistideks olid Tammsaare, Metsanurk, Luts, Kivikas, Jakobson ja Sirge. Olustikuline argipäev, agulielu võitlused on Reed Morni jaoks tausta küsimused, maaelu ja asunike võitlus on talle võõras, kuid igasugune tõe ja õiguse ning vaimse eneseteostuse otsimine erutab teda püsivalt. Tema loomingu küsimuste küsimuseks on, kuidas peaks inimene kasutama talle antud elu. Eksistentsiaalsete probleemide käsitlemisel oleks võimalik Reed Morni loomingut võrdlevalt vaadelda 1920. ja 1930. aastate eesti romaani (sealhulgas Tammsaare, Metsanurk) taustal. Psühholoogiline realism ühendab teda Leo Anveldi, Rudolf Sirge (“Häbi südames”) jpt 1930. aastate romanistidega. Omaette küsimuseks on ka Reed Morni suhe modernismiga. Seistes väljaspool kõiki rühmitusi, ei olnud kirjanikul vajadust seda probleemi aktualiseerida. Kahtlemata oli talle aga täiesti võõras 1920. ja 1930. aastate valdavalt uusrealistlik või naturalistlik suundumus, ta varasemad kirjanduslikud eeskujud kuulusid dekadentsiga piiritletud autorkonna hulka, ta psühholoogiline realism, ta indiviidikeskne kujutamisviis on lähedasem modernismile kui ajajärgu realistlikule peavoolule.
Reed Morni teoste paigutamine võimalikku naiskirjanduse konteksti tekitab küsimuse kirjaniku enda alateadlikust suhtestumisest naiskirjanduse võimalusega. Selles on palju vastuoksuslikku. Frieda Dreverk on väitnud, et talle oli suurimaks komplimendiks, kui ta kuulis, et þürii ei uskunud ta esikromaani vaagides, et autoriks võiks olla naine. Ta romaanide ja novellide väikekodanlusepõlgus, vaimne nõudlikkus, üleolek igasuguse ainelise hüve suhtes, kauguste igatsus, ta tugev külgetõmme erakordsete isikute vastu (Petðorin, Deemon jne.), ta analüütiline vaim osutavad soovile salata võimalikult oma sugu ja võimalikku naisvaatenurka. Seejuures on ta oma teostes peale “Kastereerit elu” ja mõnede novellide valinud ometi naisvaatekoha. Ta kirjutab selleks, et konsolideeruda, st end tõestada meeste loodud maailmas, kuid väljendab naise kogemusi. Feministlikust kirjandusuurimusest lähtudes iseloomustaks Reed Morni tüüpiliselt kahekordne eneseteadvus (E.Showalteri tähenduses): Oma soo tõttu vaatab ta end teiste silmadega, mehe vaatepunktist, võrdleb end mehega ja tahab omada mehe juures hinnatud omadusi (analüütilist mõtlemist). Reed Morni käsikirja jäänud romaanist “Märgit hing” leiame tõdemuse: Susan teadis: see maailm on mehe oma. Naisel pole muud, kui olla mehe varjus, temale kohandumises elada ära oma elu (KM EKLA, f 325, m 3). Reed Morn leiab lahenduse vaimu tee läbi liha ületamise kaudu, vaimse tugevuse kasvatamises. Tema loomingust on raske leida tavapäraseid ‘mehelik’- ‘naiselik’ opositsioonipaare, vaid ta vastandused on pigem filosoofilised: ‘elu’ – ‘surm’ (paljud ta tegelased lõpetavad enesetapuga või keerleb nende mõte selle võimaluse ümber); ‘tavainimene’-‘erandinimene’ (erandinimese saatus teisiti mõtleva enamiku vastas). Autori enese jaoks määrab ta marginaalsuse enese identifitseerimine erandinimesega. Kirjanik Reed Morni vaimsete otsingute tee on erandinimese vaimu kõrkuse ületamine ja tee inimeste teenimise juurde, kirglik tõeotsimine, vaimu primaat liha ees. Vaim on vaba, teda ei seo mingid – ka mitte soolised – piirid.
Retseptsiooniesteetika vaatekohalt on ajalooline kirjandusteos mõistetav teose ja lugeja jätkuva dialoogi taustal. Teose esteetiline mõju kujuneb teose esteetiliste väärtuste esimesel testimisel ja võrdlusel lugeja varasema lugemiskogemusega. Unustatud teksti mõistmise üks võimalusi on niisiis mõista küsimust, millele antud tekst on vastuseks. Reed Morni loomingu retsepstioon jäi oma ajas tagasihoidlikuks ühelt poolt ta teoste kõrgendatud vaimse väljakutse ja erandlike probleemide tõttu, mis olid kauged 1930. aastate ühiskondlikele ja biologistlikele suundumustele. Teisalt ka kirjaniku eemaletõmbumise tõttu igasugusest avalikust elust, igasuguse reklaami vältimisest. Kõige lähemal võiks talle olla ehk Betti Alveri intensiivne ja täiusetaotluslik looming või Leo Anveldi heitlevad noorukid, samuti oleks võimalik otsida seoseid arbujaliku vaimsusega, ehkki arbujalik tõeteenimine on lahutamatu vormikultuurist ja isegi teatud mängulisusest, mis on raskuse vaimuga võitlevale Reed Mornile võõras. Tema vaimsus viis ta elu viimasel perioodil budistlike mõtlejate tekstide uurimiseni ja budistliku sõnumi vahendamiseni, millest tuletas oma tee ja tõe.
Kogu filoloogia sõltub jatkuvalt tõlgendusest. Reed Morni tekstide tõlgendamine annaks võimaluse vaadelda ta teoseid kontekstis, mis sisaldab eesti kirjanduse filosoofilised otsingud (kaasajal näit Ülo Mattheus), liha tee ja vaimu tee vastandamise (Emil Tode). Siit võiks tuletada selle loomuliku ümbruse, mis võimaldaks Reed Morni loomingu katkenud retseptsiooni jatkamist. Tekstide intertekstuaalse elu laiemat ulatust arvesse võttes pakuks maailmakirjanduses orienteeruva ja mitmes keeleruumis vabalt liikuva Reed Morni looming kirjandusloo konstrueerimisel põnevat materjali.
Kirjandus:
Dreverk, Frieda 1935. Jeanne d’Arc. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
Jauss, Hans Robert 1982. Ästetische Erfahrung und literarische Hermeneutik. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Krusten, Pedro 1978. Aiapidu lampioonidega. Lund: Eesti kirjanike Kooperatiiv.
Lyytikäinen, Pirjo 1995. Laji ja periodi-suhteita. Uuden kirjallisuudenhistorian lähtökohtia etsimassa. – Helmi. Simpukka. Joki. Kirjallisuushistoria tänään. Helsinki: Suomen Kirjallisuuden Seura.
Moi, Toril 1991. Feministlik kirjanduskriitika. – Vikerkaar nr 7, lk 68-78.
Saariluoma, Liisa 1997. Kirjanduslugu eile ja täna. – Akadeemia nr 9, lk 1885-1914
Showalter, Elaine 1990. Feminism and Literature. – Literary Theory Today. (Ed
Peter Collier and Helga Geyer-Ryan.) Cornell University Press, LK
Tammi, Pekka 1988. Onko tällä tekstilla lukija Lukijan, tekstin ja lukemisen käsitteistä. – Teokset, taustat, tutkijat. Kirjallisuudentutkijain Seuran vuosikirja 42. Helsinki: Suomen Kirjallisuuden Seura.
Varpio,Yrjö 1995. 1990-luvun kirjallisuuhistoria. – Helmi. Simpukka. Joki. Kirjallisuushistoria tänään. (Toim M.Ihonenen ja Y.Varpio). Helsinki: Suomen Kirjallisuuden Seura.