Külliki Vulf
VIIBIDES ÕNNELIKUS VIDEVIKUS TEISE MAAILMA PIIRIMAIL
20. sajandi eesti kirjandus- ja kultuuriloo üks selgeksvaidlemata küsimusi kümnendist kümnendisse on olnud Uku Masingu loomingulise pärandi tähtsus ja tähendus, selle määratlemine marginaalseks või mittemarginaalseks ning selle suhe Eesti (ja Euroopa) kultuuriruumiga.
Uku Masingu raskepärane keelekasutus, kujundirikas ja nägemuslik luulekeel, traditsioonilisest erinev mõtlemislaad, eneseväljenduse äärmine intensiivus ja komplitseeritus on lugejaskonnale olnud ebatavaline ja nõudnud harjumuspärasest enamat süvenemisvõimet. Tema kõrge eruditsiooniga looming on leidnud arvukalt kiindunud lugejaid, aga veelgi arvukamalt mõjunud hämmeldust tekitavalt, võõrastavalt. Ringo Ringvee sõnastust kasutades: Masing on jäänud eesti intellektuaalidele probleemseks isikuks (vt. Looming 1989, nr. 12).
Et vältida tendentslikkust, jäävad ettekandes tähelepanuta kõikvõimalikud ideoloogilised vastasseisud ja seltskondlikud eriarvamused Masingu loomingu suhtes. Nende mõjust Masingu elutöö käsitlemisele on ka juba piisavalt räägitud. Ettekande keskpunktiks on Uku Masingu luuletaja-isiksus. Täpsemalt tema looja-isiksuse suhe maailmaga. Seesuguse lähtumisviisi õigustuseks ja põhjenduseks meenutan, et ka Masing ise määratles ennast esmalt luuletaja ning alles seejärel teoloogi, folkloristi ja lingvistina.
Eesmärgiks olen seadnud jälgida Uku Masingu filosoofilist suhet ümbritsevaga, tema esteetiliste hoiakute ja uurimisobjektide vahelisi seoseid ja mõjusid, et leida võimalikke vastuseid küsimustele:
- mis põhjustel on Masing jäänud oma lugejaskonnale võõraks;
- (Lugedes arvustusi U. Masingu tööde ja loomingu kohta, jääb lõppjäreldustes sageli kõlama, et Masingu sõnum on sõnastamatu, mitmesuunalisi lahendusi pakkuv, taandamatu, piiritlematu, selle seletamist on peetud ka ohtlikuks.)
- miks arvustus ei ole päriselt omaks tunnistanud, s.t. tunnistanud loomuliku osana rahvuslikku kultuurikonteksti kuuluvaks Masingu pingestatud, kompromissitut elutunnetust;
- millised on võimalused dialoogiks nende kahe, teineteist võõrastava poole vahel.
- Selle valgustusliku (Toomas Liivi pakutud üks võimalus Masingu määratlemiseks), isikukeskse analüüsi alusena olen kasutanud Masingu luuleloomingut ja esseistikat, kohati toetunud ka mõnedele tema kirjadele.
Lõpetuseks tuleks selgitada, miks on ettekandel selline pealkiri. Kirjas Bernard Kangrole 1980. aastal on Uku Masing kirjeldanud nägemuslikku hetke 1933/1934. aasta vahetusel, mis muutis oluliselt tema maailmatunnetust ja sellega seonduvalt kogu ta järgnevat luuleloomingut (vt. B. Kangro, “Arbujad”. – Mare Imbrium ehk elukõrbes viirastuv jumalariik, lk-d 227 ja 228). Selle sündmusega avastas Masing uued, talle seni teadmata võimalused aistides näha ümbritsevat. Toimus tema seesmine vabanemine oma “esimesest minast”, mis võimaldas tal asemele tulnud “teise minaga” leida täiesti uus suhtlemisviis maailmaga, pakkudes Masingule ta enese sõnul jätkuvalt meeldivat kummastust, hämmastunud ja võõrastavat olekut maailma tunnetamisel. Masingu tunnetuslikust eluvaatest lähtumise leidsin teema lahendamiseks kõige loomulikuma olevat.