Leena Kurvet-Käosaar
Enese loomine kirjanikuna Aino Kalda ja Virginia Woolfi päevikuis
Päevikupidamist on traditsiooniliselt peetud naiste pärusmaaks, sest päevik oma katkendliku ja samas kordusi sisaldava struktuuriga sarnaneb naise üksluisevõitu eluga, mida fragmenteerivad majapidamistööd. Seda hoiakut toetab ka päeviku paiknemine tekstina avaliku ja erasfääri piirimail ning sellest tulenev (võimalik) pingestatud suhe kultuurilise ja ühiskondliku normiga. Päevik ei ole kunagi eriti olnud kirjanduskaanoni osa, samuti on vähe päevikut normeerivaid kindlalt väljakujunenud vormilisi ja sisulisi piiranguid. Kui lähtuda seisukohast, et avalik sfäär on nii minevikus kui ka tänapäeval rohkem meeste päralt olnud ja kirjanduskaanongi meeste poolt paika pandud, siis võiks päevik kujutada endast tekstitüüpi, mis pakub naistele võrdlemisi suurt kirjutamisvabadust.
Tänapäeval üsna populaarsete päeviku-uuringute aluseks on enamasti avaldamata päevikud ning kuigi nende analüüsimisel kasutatakse ka kirjandusteoreetilisi meetodeid ning päevikut vaadeldakse eelkõige kui teksti, on haruharvad juhud, kui mõni päevikupidaja, olgu ta siis mees- või naissoost, ainult päeviku kaudu kirjanikuna tuntuks saab. Nii nagu Aino Kallast ja Virginia Woolfi võib pidada oma aja kontekstis privilegeeritud naisteks, nii on ka nende päevikud privilegeeritud tekstid. Sellise staatuse annab neile mõlemale esmajoones varasem kirjanikukuulsus, mis loob automaatselt eeldusi ka päevikule teatud kirjandusliku väärtuse omistamiseks. Kirjaniku päeviku puhul tekib kohe päeviku ja kirjaniku muu loomingu suhestamise probleem. Põgusalt peatun oma ettekandes ka Kalda ja Woolfi päeviku neil külgedel.
Kirjanduslikust väärtusest eraldi olen kõnealustes päevikutes vaadelnud sissekandeid, mis keskenduvad mõlema naise kirjanikuksolemisele, hoidudes aga üksüheste paralleelide tõmbamisest kirjanike eluga. Näidete abil tahaksin oma ettekandes pikemalt mõtiskleda selle üle, kuidas Kallas ja Woolf end oma päevikuis kirjanikuna määratlevad, milliste metafooride kaudu nad oma loomingut kirjeldavad ja kuivõrd on päevikulehekülgedel tajuda pinget traditsioonilise naiserolli (eriti emaduse) ning kirjanikuksolemise vahel.