☰
Prindi see lehekülg

Heili Einasto

Naisekeha professionaalsel tantsulaval

Kuigi tänapäeval nõutakse elukutselistelt naistantsijatelt kergust ja saledust, on see ideaal pigem 1960. aastate “ilumüüdi” tagajärg kui elukutse tingitud nõue. Enne mainitud aastakümmet olid tantsijannad eelkõige treenitud naised ning erilisi pingutusi saleda kehakuju heaks ei tehtud. Naistantsijate kõhnuse õigustuseks esitatakse väiteid, et see kergendab nende toetamist ja tõstmist, et kergematena laskuvad nad hüpetelt vaiksemalt ning et neid on meeldivam vaadata. Kuigi igal väitel on oma tõetera, ei pea need siiski täiel määral paika ega ole nii enesestmõistetavad, nagu neid avalikkusele ja omavahel välja pakutakse. Naiselikkuse sümbolina tuleb baleriinidel taluda naistele ühiskonnas ettekirjutatud normide täit raskust ning nende kannatused ja tervisehädad on patriarhaalse ühiskonna iluideaali taotlemise tagajärg.

  1. Sissejuhatus: baleriin – õbluke, kuid tugev.
  2. Ajalooline tagasivaade kuni 20. sajandi keskpaigani.
  3. Muudatus 1960. aastatel – võimalikud põhjused ühiskonnas ja selle jõudmine tantsulavale.
  4. Kõhn tantsija – kas ka parem tantsija?
  5. Mõju üksikisikule ja ühiskonnale.