Janek Kraavi
Von Baer Liivi varjuna. Postlugemisest
Mingi juhtlause moodi lõik:
Et 1343. aasta sündmuste kohta on säilinud ainult ordult lähtunud kirjeldus – mida peaks tegema teadlane? Ta peaks vähemalt iga lauset kahtlustama, sest habituaalne valetaja on võimetu rääkima tõtt ning eriti siis, kui räägib asjust, mida ta on himustanud või põlanud. Paraku, teadlased pole käitunud nõnda. [hetk Uku Masingu tekstist “1343”]
1. Juhan Liivi “Varju” üle langeb 20. sajandi eesti kirjandusloos Tuglase–Vinkeli lugemiste vari. Poliitiline-rahvuslik retseptsioon räägib positivismi kalduvalt autobiograafilise igatsuse ja kannatuse vormistamisest kirjanduseks, stilistilisel-käsitöönduslikul tasandil kõikuvast kirjutusest-kujutuslaadist, sotsiaalsuse kontekstis feodalismiaegsetest seisusevahedest ja vaimupimedusest või –valgusest. Liivi lugemine tagasi marginaalsusesse (sinna, kust Tuglas ta kunagi üles korjas) toimub 1990ndate aastate vältel (Krull) ja kestab edasi (Luuk).
2. Marginaalia osalus “Varjus”. Villu võitlused ei tähenda ju midagi muud, kui pürgimist elu servaaladelt tegelikkuse keskmesse – soost kindlale pinnale. Kesksesse mõis-küla mudelisse Kukulinn ei mahu: seda asustavad mingi kõrvalekaldega või normist erinevad tüübid, Teised ( Jütsi-Jaani naise rumal poeg Tõmmu, nõdrameelne karjapoiss, Kupu-Kaie ja Käe-Madli, ka kahtlased tüübid). Kukulinn meenutab pigem süsteemist väljaarvatutele mõeldud isoleeritud maa-ala: pidalitõbiste küla või narride laeva, mis sohu uppuma on tõugatud.
3. Üks Kukulinna maailmana kehtestav lugemisvariant tähendab mingite teiste tekstide ( lugude, hoiakute, teemade, sümbolite) pealelugemist Liivi “Varjule”. Seda võib nimetada ka järelelugemiseks või postlugemisks. S. t: 1) lugeja reformib kunagised tekstiga seotud head-halvad elamused, s.o üritab esimese lugemise ümberkujundamist ja, 2) lugemist põhimõttel – iga tekst sisaldab mingite teiste teoste (sarnasuste ja erinevuste) ruume, aegu, fragmente, hetki, armastust, argipäeva jne, 3) postmodernistlikku või postkolonialistlikku lugemist.
4.Von Baer kinnitab Kukulinna olemust kõrvalejäetute ja haigete maa-alana ja veelgi enam – avardab ja täpsustab selle Eesti suuruseks. Von Baeri Eesti kujutab endast teatud soist või märga maaala, mida ümbritsevad kuivamad kohad või maismaa. Soodest, veest ja niiskusest kõigis tema vormides räägitakse lakkamatult, täpselt ja traagilisi tagajärgi ehk haigust hurjutavalt “nende suure patogeense tähtsuse tõttu”.
5.Von Baer on marginaalsust armastav teadusmees (vrd Hugo “Varjus”). Huvi marginaalia vastu on töö alguses vastuolus hoiakuga, mis välistab pisirahvuste või peaaegu olematute rahvuste panuse arstiteadusse. Dissertant võtab seda trotsides romantilise hoiaku: eestlasele antakse õilsa metslase positsioon s.t ta on haige, aga huvitav olend.
6. Eesti kirjeldamine on ülitäpne, teaduslik. Seda iseloomustab termin jälgimine ( teadlane kirjeldab metsaelanikku)ülevalt alla, tark vaatab lolli, arst patsienti, vangivalvur kinnipeetavat). Binaarsus kui kõige kandvam võte von Baeri poeetikas. Sellisel juhul on Eesti Kukulinn, kus elavad haiged ja nende haigus tuleb sellest maast. Kirjeldus lähtub mõisast, keskusest nimega Euroopa: saksa, kreeka, rooma. Eesti ilma kirjeldus läbi Horatiuse värsi.
7. Tekst on ka kaardistamise funktsioonis (valge laigu täitmine, terra nullia) ja sobib lugemiseks teadusliku kallakuga reisikirjana, reisikirjana marginaalia mõistmatusse. Maa ja territoorium muutuvad sümboolselt kehaks, mida oma teadusliku kirjeldusega ravida püütakse. Maa kui üldine kategooria ja haige eestlane selle tervikut peegeldav osake. Ikalduma kalduv nisupõld ainsas viljateras.