Jaak Tomberg
Võimalikud maailmad kirjandusteoorias
Võimalikud maailmad on üks modaalsuste tõlgendamisviise.
Filosoofilises loogikas välja kujunenud maailma projitseerimine, make-believe, mimesis, representatsioon ja teised esteetikast pärinevad kontseptsioonid ning modaalsed ideed – nagu võimalikud asjade seisud, maailmade vaheline identsus (cross-world identity), juurdepääsetavus (accessibility) – kinnitavad mitte ainult seda, et kirjandusteoreetikutel on tarvis otsida fiktsionaalsusele selgitavaid mudeleid ka kaugemalt kui klassikalise kirjandusteooria raamest, vaid ka sellele, et niisugused otsingud on tekitanud uue distsipliinide vaheliste uuringute vaheala.
Võimalikud maailmad on metafoor, mille juured asuvad Leibnizi filosoofias. Võimalikud maailmad teenivad filosoofias mitmesuguseid eesmärke: seda kasutatakse kui metafüüsilist terminit, kui modaalse loogika kontseptsiooni, kui epistemoloogilise juurdepääsetavuse kirjeldamise viisi ning teadusfilosoofias isegi kui metafoori, mis tähistab vastastikku välistavate paradigmade omavahelisi suhteid.
Võimalikud maailmad on üldine pealkiri modaalsete ja osutuslike kontseptsioonide kogumile, mis on välja arendatud loogikas ning mida on laenanud teised distsipliinid, et kirjeldada mitmesuguseid probleeme: diskursuse universumeid lingvistikas, fiktsionaalseid maailmu ja narratiivsete vaatepunktide paljusust kirjandusteoorias ning füüsilist reaalsust loodusteadustes.
Lisaks on „võimalikud maailmad“ spetsiifiline termin, mis on modaalses loogikas seitsmekümnendatel uuesti pinnale kerkinud, et anda modaalse loogika abstraktsetele ideedele konkreetne sisu: võimalikkust ja paratamatust kirjeldatakse selles kontekstis kui maailmu või asjade seisu.
Minu ettekanne tutvustab kõige põhimisemal tasandil võimalike maailmade filosoofilist kontseptsiooni ja uurib selle mõju kirjandusteooriale. Peamine rõhk on ettekandes asetatud sellele, kuidas võimalikud maailmad võivad avardada, arendada ja ilmestada kirjandusteoreetilist fiktsioonikäsitlust. Vaatluse alla tulevad tuntumad filosoofilised seisukohad võimalike maailmade olemuse ja otstarbekuse kohta (nt Kripke ja Lewise erinevad nägemused) ning tõe vastavusteooria ja pragmatistliku tõeteooria erinevad fiktsioonikäsitlused.
Ettekande aluseks on suurel määral Ruth Roneni raamat «Possible Worlds in Literary Theory»; arvestatav osa tekstist on referatiivse iseloomuga ning püüab esile kutsuda edasist diskussiooni võimalike maailmade kontseptsiooni rakendamise mõttekuse kohta kirjandusteoorias. Kirjanduslikest näidetest leiab mainimist Madis Kõivu novell «Õun», mida võimalike maailmade ühe võimaliku teooria taustal on varem analüüsinud Epp Annus. Võimalike maailmade filosoofilisi taustu laiendab Jaan Kangilaski, kirjanduslike näidete üle mõtiskleb Aare Pilv.