Eduard Parhomenko

Vaeselapse käsikivist Heideggeri käega

Ettekande sihiks on vaagida lähenemisvõimalusi mittemetafüüsilisele käsitusele mõtlemisest kui (käelisest) tegutsemisest (Handeln). Selle käsituse kohaselt on mõtlemine loomuldasa ihuline – ihuline sealpool kartesiaanlikku keha ja vaimu dualismi ning subjektimetafüüsikat. Iseäranis tematiseerub mõtlemise ihulisus kätes, kätega tehtavas ja kogetavas.

Nimetatud vaatenurgast üritaksin tõlgitseda Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttu „Vaeselapse käsikivi” (1859) ja Martin Heideggeri loengut „Was heisst Denken?” (1951-52). Keskendun sellele, kuidas nimetatud teostes tuleb kõne alla käsi ja kuidas käe ja mõtlemise seos.

Kõigepealt siiski küsiksin, mida annab seesuguse kõrvutusega – ühelt poolt Kreutzwald, valgustusliku humanismi ja ratsionalismi esindaja, ning teiselt poolt Heidegger, õhtumaise metafüüsika, sh humanismi ja ratsionalismi üks radikaalseim kriitik – ütelda. Ehk teravamalt: Mis on Kreutzwaldil ja Heideggeril teineteisega pistmist? Minu jaoks vahest õigustab seda kõrvutust lootus, et seeläbi õnnestub kuidagi puudutada küsimust filosoofia, selle võimalikkuse kohta ühe rahva olemises.

Käe ja mõtlemise, käe ja sõna vahekorra küsimus ulatub tagasi filosoofia ajaloolisse algusse – Aristotelese väitlusse Anaxagorasega. Anaxagoras olla öelnud, et just käte omamine teinud inimese loomast targemaks. Aristotelese seisukoht aga on, et kätega varustatus saab olla inimese arukuse tagajärjeks, mitte aga põhjuseks. Ometi nimetab Aristoteles kätt „organite organiks”.

„Vaeselapse käsikivi” nagu ka paljude teiste Kreutzwaldi muinasjuttude ainese lätteks on eesti rahva folkloor. Kreutzwald nägi muinasjuttudes rahvusliku kirjanduse nurgakivi. Muinasjutt „Vaeselapse käsikivi“ on eesti kultuuris kinnistunud arhetüüpse loona.

„Vaeselapse käsikivis“ põimuvad orvuelu ja isetootva imeveski rahvapärimuslikud motiivid. Ettekande küsimuseasetuse seisukohalt on oluline eeskätt muinasjutu algus, mis koondab tähelepanu KÄTELE. Kätele, mis, nagu mulle tundub, väljendavad Kreutzwaldi kujutuses vanemateta jäänud lapse ränka, pea orjalikku elu.

Loengus „Was heisst Denken?“ käsitleb Heidegger mõtlemist eksplitsiitses seoses käega: mõtlemine on käe-töö ehk käsitöö. „Wir versuchen hier das Denken zu lernen. Vielleicht ist das Denken auch nur dergleichen wie das Bauen an einem Schrein. Es ist jedenfalls ein Hand-Werk. Mit der Hand hat es eine eigene Bewandtnis.“

Oma ettekandes eristaksin Handwerk’i võimalikke tähendusi eeskätt järgnevalt:

Handwerk tähenduses, mis saaks sellele anda lähtuvalt „Olemise ja aja“ Umwelt’i analüüsist. Siin saaks „käetööst“ rääkida seoses ilmasisese oleva ehk asjade olemisviisiga (Zuhandensein, Vorhandensein). Näiteks ümberkäimisel käepäraselt olevaga (Zuhandenes) on Heideggeri sõnutsi oma „nägemine“ (Umsicht), mina ütleksin „mõtlemine“, mida iseloomustab mitteobjektiveeriv lähenemine.
Handwerk kui terve ilma, kogu olemise vallakätkemine ja rajamine (Stiften) – vallakätkemine ja avamine teoses ja teosena (Werk) (vt nt „Kunstiteose algupära“).
Handwerk kui käetöö, millega kaasneb vaev (ponos, Mühe), valu ja kannatused (Schmerz). Heideggerile pole see tähendus relevantne.

See viimane käetöö tähendus on aga esil Kreutzwaldi muinasjutus. Raske veskikivi ringiajamine paneb vaeselapse käed valutama ja teeb „puunottidena” tuimaks.

Kui Heidegger kõneleb mõtlemisest kui Handwerk’ist, siis ta eristab käe kehalisest haardeorganist. Käsi on kõigist haardeorganeist, käppadest, küünistest olemuslikult erinev. Kas puunottidena tuimad käed on pelgalt haardeorganid, millel puudub suhe olemise avatusse?

Heideggeri jaoks on see, mis kätkeb valla olemise ja laseb inimesel sellesse hoiduda, KEEL. Oma Parmenidese-loengus (1942/43) kõneleb ta seoses keelega ühtlasi ka käest: „Die Hand bewahrt gleich dem Wort den Bezug des Seins zum Menschen /…/.“ Keele ja käe ühtekuuluvus tuleb kõige paremini esile käe-liigutustes kui žestides (Gebärde), s.o omalaadses käe-töös. „Durch die Hand geschieht das Gebet und der Mord, der Gruss und der Dank, der Schwur und der Wink, aber auch das „Werk“ der Hand, das „Handwerk“ /…/.“ Oluline on, et seda keelelist käe-tööd mõtleb Heidegger kui ühtekoondavat ja koguvat tegevust (Zusammenbringen, Zusammenlegen).

Seesuguses koguvas ja koondavas tegevuses sisaldub võimalus ajalooks ja korduseks Wiederholung’i tähenduses (s.o lõpuks võimalus iseks ehk isesuseks). Ka üdini ihulikku fenomeni – valu – tõlgitseb Heidegger kui „ühtekoguvat lahutamist“ (vt „Die Sprache“: „Sein Reissen ist als das versammelnde Scheiden /…/.).

Heidegger: Mõtlemine kui oleva kogumine ja koondamine oma olemisele.

Jacques Derrida on oma interpretatsioonis „La main de Heidegger. Geschlecht II” rõhutanud kõige ihuliku kalduvust hajuda ja laguneda. Seesugust asjade käiku ei saa väärata ega ümber pöörata. Ihu libiseb Wiederholung’i haardest välja, seda ei saa oma alguse põhjalt korduses „ühte koondada“.

Lõpuks küsimus, mis mind vaevab: Kuidas käsitseda käsikivi ringliikumist / ringiajamist? Liikumine ringis – mõtlemise täius ja keskendumus? (filosoofia?), mõtlemise hajumine, tühikäik? (vaselapse käsikivi?)