Aare Pilv
KIRJANDUSLOOLISUS KUI HOIAK*
0. Esmalt – mida on siin mõeldud hoiakuna? Hoiak on kirjandusliku teksti looja või teksti tõlgendaja/ analüüsija suhe sellesse, mis on tekstis oluline; mis on aktsenteeritud, mida jätta tähele panemata; milliseid mõistmisstrateegiaid kasutada teksti tõlgendamisel/ analüüsil või milliseid strateegiaid teksti luues sinna sisse kirjutada. Niisiis, arusaam sellest, kuidas mingi tekst oma tähendamise kavatsusi väljendab. “Hoiak” tundub paindliku ja seeläbi seoseid võimaldava sõnana, nt kasvõi seos sõnaga “hoidumus”, kui seda mõista selles tähenduses, et millessegi hoidutakse kui mõistmist võimaldavasse ja põhjendavasse. Aga see pole üleliia oluline, sest “hoiak” ei taotle siin olla termin.
1.1. Eri hoiakuid võib eritleda üsna mitmes plaanis. Lihtsaim oleks võtta kaks plaani – esiteks horisontaalne (ajaline, “vooluline”), teiseks vertikaalne (akrooniline, “kihiline”). “Voolulises” plaanis võib eristada järgmisi hoiakuid: romantiline, realistlik-positivistlik, sümbolistlik, modernistlik-strukturalistlik (modernismiga võib paaristada veel midagi, kuid strukturalism paistab iseloomulikemana), postmodernism-dekonstruktivism. Nimetasin need voolud osalt paaridena, kuna üks neist on kasutusel kirjanduse enda, teine metatekstide kohta. Metatasand, mida eeldatakse olema esmatasandi suhtes üle (kr k meta), jääb tegelikult seotuks oma vooluga; meta-vaade arvatakse olevat universaalne ja isegi võib mehhaanilises mõttes olla universaalne (nt strukturalism), kuid on lõpuni adekvaatne siiski vaid oma voolu tekstide suhtes.
Voolulised hoiakud ei ole siinse jutu teema, aga püüan eelneva abil ilmsemaks teha mõtet, et mitte niivõrd metatasandi tekstid ei lähtu esmatasandist, kuivõrd mõlema tasandi tekstid saavad lähte ühest ja samast tunnetuslikust hoiakust. Metatasandi tekst asub samale reale esmatasandi tekstiga; omavahelise hierarhia asemel on nende tasandite vahel rinnastussuhe.
1.2. Küll aga võiks eristada “metalisust” ja esmatasandilisust hoiakutena – need siis oleksid tolle vertikaalse plaani hoiakud – ja just seepärast, et metalisust esineb ka esmatasandi tekstides ja esmatasandi-hoiakut on ka metatekstides. Metatekstid ja “esmatekstid” erinevad oma funktsioonilt, mitte alati aga hoidumuse poolest.
Kirjandusloolisus on üks “metalisuse” liik.
2.1. Metalisus hoiakuna tuleneb vaatest, millele ehitub idealistlik filosoofia. Nimelt et tõeline olemine, ‘olem’-us, tuleb esile mitte vahetus tegelikkuses, vaid mõteldavas, abstraheeritud maailmas ideede või kontseptidena. See tähendab – vahetu olemine vajaneb midagi, mis oleks tema suhtes meta (kr k) või trans (lad k), ‘üle-olev’. Too trans on siis vahetu meelelise olemise korrastus, tuum ja eeskuju. Nii on ka metahoiak kirjandustekstide puhul esmatasandi suhtes otsekui selle tõelise olemuse, või vähemasti selle mehhaanilise olemuse kontsentraat, ekstrakt; essents.
Metalisuse kui hoiaku selgituseks ei oska praegu tuua rohkemat kui analoogiaid. Nimelt võiks metahoiakut võrrelda psühholoogiast tuttava superego mõistega. See on teadvuse tasand, mille kaudu inimene suhestub maailmaga, ühiskonnaga, tolle üldiste väärtustega, ka Jumalaga või mõne teise “viimse referendiga”. Inimene otsekui tõlgib resp projitseerib oma isikut maailma jaoks läbi superego; see on suhestumine teistega mingil üldväärtuste tasandil. Isiklikumad subjektilt-subjektile suhestumised toimuvad ego tasandil. Analoogia on niisiis järgmine: esmatasandile vastab ego tasand (tekst kui subjekt), metahoiakule superego. Teksti (autori kui ühe subjekti) suhe otse teise subjektiga (lugejaga) on siis esmatasandi hoiaku väljendus; metalisus väljendub sellises suhtes, mis on pigem tõlge millessegi subjektidest üle olevasse – seda iseloomustab vahendatus, subjektide püüe korreleeruda millegi nende-ülesega, subjektide taandatus universaalidele. Metalisust subjektide suhetes läheb vaja ühis-identiteedi jaoks.
Kujutelgem siis teatud tekstide maailma, kus iga tekst on mingi subjekt ning on olemas miski nende üle-olev, mis on subjektide eneste suhtes “transtsendentne”; mis määratleb subjekte võimaldades neil talle taanduda. Selline skeem tundub veidi romantiline – ja eks olegi kirjandusteadus rangema teadusena alguse saanud romantismiajal; meta- ja esmatasandi eristust hakkab eirama dekonstruktivismiks nimetatav – see on üks osa nähtusest, mille esimeseks nimeks oli “Jumala surm”: varem transtsendentsi valda “lükatud” jõud tuleb nüüd inimesel endal täide viia; ka kunstil ei jää üle muud kui püüda end ise analüüsida.
Metalisus avaldub esmatasandi tekstides, kui teksti on sisse kirjutatud signaalid, mille peamiseks eesmärgiks ja sisuks on suhestada teksti teadlikult metatasandiga, osutada eelkõige teksti (» tekstuaalsuse) enda olemusjoontele. Näiteks võib olla kasvõi Hasso Krulli hilisem luule, mis on kohati kommentaar või illustratsioon teooriale; või Jaan Unduski romaan “Kuum”. Nii et on tekste või koguni tervikloomingut, mille mõistmiseks tuleb neid läbi metatasandi “tõlkida”.
Samas võib metatekste kirjutada esmatasandi hoiakus – teksti funktsioon on küll metaline, kuid tema hoiak subjektilt-subjektile, mitte universaalide kaudu tõlkiv. Siin tulevad meelde näiteks Toomas Raudami, Karl Martin Sinijärve või iseäranis Mati Undi arvustused.
2.2. Nüüd kirjandusloolisusest kui ühest metalisuse liigist. Kirjanduslugu on metanarratiiv, mõteldavasse maailma kuuluv kujuteldav jutustus. Ta on sõnastatav, kuid tal pole ainusõnastust, ainunägu. Tal on oma kujuteldav süþee, tegelased, peatükid, konfliktid, hea ettekujutuse puhul isegi kompositsioon. Kirjanduslugu on siis lugu, mis on üksikute kirjanduslike tekstide suhtes meta, trans, üle; miski, mis lubab endasse tõlkida ja selle läbi tekste omavahel suhestada. Üldise jutustusena on ta ühisidentiteedi kehastuseks.
Metatekstide puhul seisneb konkreetsem kirjanduslooline hoiak selles, kui teksti analüüsil või tõlgendusel saab oluliseks kriteeriumiks teksti paigutuvus mingisse “süþeeliini”, tema seletatavus kirjandusloo kontseptide kaudu.
Kirjanduses endas sisaldab laias mõttes kirjandusloolikku hoiakut suurem osa tekstide loomist ja avaldamist. Juba enese kirjanikuks pidamine sisaldab seda hoiakut; kirjanik-olemine kujutab endast tolle abstraktse “loo” toimumisruumis asumist. Selles ruumis võib aga liikuda kas niisama või siis “ruumi”-tundlikumalt. See viimane ehk siis kirjandusloolisus kitsama hoiakuna on olukord, kus kellegi kirjanduslikus tegevuses on selged märgid teadlikust suhestumisest kirjanduslooga: kas siis sellega dialoogi astumine, traditsiooniteadlik uuendus, või poleemilisus kuni kirjandusloo eituseni (negatiivne kirjandusloolisus).
3.1. Mõte, et kirjandusloolisus on hoidumus, mille olemasolu või puudumist on teksti või autori puhul võimalik vaadelda, tekkis Madis Kõivu lühiproosatekste lugedes. Kõiv läheb kirjanduslukku ilmsesti draamakirjanikuna. Kuid juba 1960. aastate keskpaigast on ta kirjutanud proosat. Ilmuma hakkasid need lühilood alles alates 1989. aastast. Miks ei avaldatud neid nende kirjutamise ajal? Kõiv ei pakkunudki neid avaldamiseks, sest ta ei uskunud, et neid avaldataks. Julgen aga arvata, et tollal avaldatuna oleks nad võinud mingilgi määral kaasa rääkida proosa uuenemises (Unt, Vahing, Valton), nad oleks kirjandusloos kaalukamal kohal. Nüüd need tekstid oma huvitavusest hoolimata enam nii uudsed ei ole. Põhjuseks (ja järelduseks) on, et Madis Kõiv ei pea ennast kirjanikuks ega ole huvitatud kirjandusruumis osalemisest. Kõivul ei ole kirjandusloolisust kui hoiakut, tema tekstid on oma hoidumuselt midagi muud kui kirjanduseks kavatsetu.
3.2. Ometi ei saaks seda vaadelda negatiivse kirjandusloolisusena, siin lihtsalt puudub see hoiak. Miinusmärgilise kirjandusloolisusena (see pole väärtushinnang, vaid hoiaku iseloomu sedastus) võiks hoopis käsitella Kivisildnikku, kes suhestub tolle “looga” mitmes mõttes äraspidiselt – esmalt oma otseselt konfliktsete suhtumistega; teiseks sellega, et tema viis osaleda kirjanduses on suuresti kirjanduse-ülene, see on sageli suhe vahetult isiku ja “loo” vahel; kolmandaks, tema tekstid on pigem quasi-kirjandus, sisuliselt kirjanduse simuleering*, mis pole aga luhtumine, vaid hoiaku väljenduse viis. Kogu Kivisildniku kirjanduslik tegevus on suunatud kirjandusele enesele ja on seega tugevasti metaline.
3.3. Kirjandusloolisust plussmärgiga on kindlasti rohkem. Siinsed näited on meenunud esimesena ja seega pooleldi juhuslikud. Jaan Unduski “Sina, Tuglas”, mis tekitas segadusi retseptsioonis tõlgendusstrateegiate tasandil (kas novell või kirjanduslooline essee); Unduski “Kuum”, mille mõistmine seisab osalt kirjandusloo tundmise taga. Omapärane püüe ennast kirjandusloosse paigutada on Heino Kiige mälestused.
Või Paul-Eerik Rummo “Saatja aadressi” väljaandmine, mis iseenesest on kirjandusloolikku hoiakut väljendav tegu – pigem toda “lugu” ilmsiks tegev kui uut teksti ringlusse toov. Autor ise ütleb saatesõnas: Näen nüüd ka mõne siinse pala põhimõttelisi iluvigu, s.o. eksimusi nende endi sisemise adekvaatsuse vastu. Siiski ei hakka ma siin midagi õgvendama. Olgu neilgi tekstidel õigus saada kord raamatuks sellistena, nagu nad sündisid – nii nagu iga asi peab astuma igaviku ette sellisena, nagu ta just on (Rummo 1989: 112). Siin taga on vaade, et tekstil iseenesest on koht “loos” juba olemas, on vaja ta ainult ilmutada.
3.4. Omamoodi kirjanduslooline on ka Hasso Krulli looming, olles teatud varjatud manifesteering; kirjandusloo traditsiooniteadlik uuendamine, mingil moel otsekui uue “süþeeliini” tekitamine. Pole alust kahelda, et see on kasvõi mõnelgi määral teadlik. Krulli metalisust laiemas mõttes juba mainisin.
Umbes samamoodi on kirjandusloolisus hoiakuna jälgitav eesti kirjanduse kogu esimeses pooles. Peterson, Kreutzwald, Koidula, Suits, Tuglas – nende kirjandusliku tegevuse taga seisis alati ühe mõttena see , et loodavale eesti rahvusele on vaja tekitada kirjandus ja seega kirjanduslugu. Kirjandusloo kui ühe metanarratiivi näol tekitati loodava rahvuse jaoks veel üks identiteedi võimalus; ja kuivõrd toda kirjandust ja tema lugu loodi teatud eeskujude (saksa, prantsuse) järgi, siis tekitati ka võimalus laiema kultuuripildi taustale asetumiseks.
Seega oli kirjanduslooline hoiak kirjandusloo tekitamise kujul üks rahvuse loomise vahendeid – romantilises ja uusromantilises võtmes. Nüüdses “postmodernses” ajas võib kirjandusloolisus (metalisus üldse) kujuneda kirjandusliku teksti osana uue identiteedi loojaks kirjanduses eneses – –