Aare Pilv
Naisluule – üks eesti luulekriitilise diskursuse kontsept
Mõistel naisluule on eesti kirjandusruumis kaht laadi tarvitust, mis on ühest küljest vastandlikud, teisalt aga kasvab üks teisest välja. Käibel on poolmüütiline kontseptsioon eesti luule naisekesksusest, alates sellest, et eesti rahvalaulutraditsioon on olnud põhiliselt naiste kanda, jätkates sellega, et läbi eesti kunstluule ajaloo jookseb kesksete naisluuletajate rida – Koidula, Haava, Under, Alver, Vaarandi, Luik, Kareva (üheksakümnendatel on olnud katseid paigutada selle rea jätkajaks Soometsa). See rida võib väikeste mööndustega esindada eesti luuleloo arengut ning
n.-ö. kõrgpoeesia või “väga hea luule” on määratletav selle rea kaudu. Siit naisluule esimene tähendus – eesti luule põhiliin oma kõrgtasemel.
Kuid naisluule mõistet tarvitatakse ka, et tähistada teatavat “halba luulet”, harrastusluulet, mis järgib mingeid kindlaid stereotüüpe ja on epigoonlik, kuid mõnikord n.-ö. mitte-harrastusluulet, mis liigub teatava kindla poeetika raamides. Selles nähakse äraspidist peegeldust tollest naisluulest, mida ülal on kirjeldatud. Peetakse heaks märgiks, kui mõni luuletaja naisluule tunnustest oma tekstides kõrvale kaldub. Ometi on pisut kummaline, et seda luulet just naisluuleks nimetatakse ja et sõnaosal nais- on seesugune hinnanguline kvaliteet.
Ettekanne püüab piiritleda tolle teisena mainitud naisluule tunnusjooni ja avada mõiste hinnangulisuse “struktuuri”. Ettekanne ei taotle olla feministlik.