Aare Pilv
Rudolf Sirge “Maa ja rahvas” – lugemismärkmeid
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
“Maa ja rahvas” on kirjutatud 1953-56, ilmunud 1956 ning seejärel veel kordustrükkides 1959, 1963, 1965 ja 1976. Nii kirjanike leksikon kui “tartlaste kirjanduslugu” toovad peamiste tähelepanuväärsustena esile selle, et tegu on romaaniga, kus esimest korda nõukogude eesti kirjanduses käsitletakse 1941. aasta küüditamist, ning et sotsrealismi kaanonist astub eemale rikka taluperemehe Logina Petri psühholoogiliselt usutav tegelane. Püüdsin romaani lugeda suhteliselt süütu lugejana ning tähele panna, kus süttivad valetamiskahtlustest või vastupidisest üllatusest tekkivad märgutulukesed, ja mõelda, kas selline süütu lugemine sellelaadse romaani puhul üldse on võimalik – “Maa ja rahva” näol on ju tegu mingis mõttes ikkagi hübriidse üleminekunähtusega, kus ilmselt on proovitud järele “objektiivse” kujutuse võimalikke piire ideoloogiliselt tundliku kujutamisobjekti puhul. Kas lugeda mõnesid nüansse ja liine kõrvalepõikamisena tollasest ideoloogilisest truudusest on adekvaatne või on see praegu käibivate ja maksvate idiosünkraasiate (praeguse normaalparadigma) poolt sisendatud lootusrikas paranoia?
Kohati tundub, et “Maasse ja rahvasse” ongi teatud määral sisse kirjutatud mingi metafiktsionaalne element, mis problematiseerib ideoloogiliselt tundliku ja vastuolulise lähiajaloo kujutamist, kandes endas nõnda ka romaani kirjutamisaja sulaeelse kliima ettevaatlikku soojenemist. See on pelk lugemist hõlbustav oletus, kuid eks kirjandusteoste üks edasielamise võimalus käibki vihuti- ja möödalugemiste kaudu.
(Teeside ärasaatmise hetkel ei tea veel, kas jõuaksin ka “Maa ja rahva” võrdluseni teiste samal ajal kirjutatud 1940. aastat käsitlevate teostega, nagu Johannes Semperi “Punased nelgid”, Paul Kuusbergi “Müürid”, Mait Metsanurga “Suvine pööripäev” ja Voldemar Õuna “Uus evangeelium”.)