Aarne Ruben
Andrus Kivirähk ja Trevli Bertel: maagilise realismi koodist
TLÜ
Minu ettekanne kõneleb 1694. aastal Tallinna linnusekohtus surma mõistetud nõia Trevli Berteli sobivusest Andrus Kiviräha teosesse “Mees, kes teadis ussisõnu”, mida võib õigusega nimetada Eesti paganausu kaasaegseks piibliks. “Ussisõnade” suurimad sügavused on alles avastamisel ja kedagi ei tohiks segada teoses lugejat varitsev ateistlik sallimatus.
Trevli Bertel sattus elama aega, mil keskaegne piiripealne groteskinali oli juba asendumas modernse dilemmaga on naljakas/ei ole naljakas. Tänapäeval ei saa me jätta muigamata tegelase üle, kes istub metsas troonil ja keda tulevad kummardama kolm talupoega, ühel neist pealegi kaasas Znübswurm. Kummaline küll, aga kirjanik Kivirähk on loonud sama maailma, mis kunagi on eksisteerinudki, seega maagiline realism on ikka tõesti realism.
Loomulikult ei saanud Kivirähk veel teada sellise selli tegemistest, kes täpselt “Ussisõnadesse” mahuks, sest Trevli Bertelist on seni paar rida kirjutanud ajaloolane Maia Madar “Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis” (1987), kuid lõpliku selguse saab Trevli Bertelit ümbritsevast maailmast siis, kui lugeda kohtus tema kohta koostatud ülekuulamise protokolli. Kahtlen sügavalt, kas TB oli ikka olemas, sest ajalugu on lahustanud tema näo täpselt samuti nagu Tõnismäelegi maetud kaotasid järjest peale tulevate põlvkondade silmis oma tegeliku näo ja muutusid lõpuks pronkssõduri-näoliseks. Tuleks rõhutada, et ajalugu on lineaarne, müüt on tsirkulaarne.
Leemeti ja ussisõnade maailm oli küll välja mõeldud, kuid oskuslikult loosse põimitud müüdid teevad selle kvaasiajalooliseks. Müüdi elementide asetus kirjalikes allikates ja pärimustes viitab sellele, et tegelikult on Jeesus, vastupidiselt meie rahvakirjaniku arvamusele, alati olnud osa maausulisest surnute ja esivanemate vaimude panteonist, selle teadasaamiseks tuleb vaid teha õigeid järeldusi Boriss Uspenski kultuurisemiootika raamatust, mis ilmunud tema “Valitud teoste” osana. Väga jämedates joontes võib öelda, et Jeesus tegelikult oligi meie esivanem ja selle teadmise valgusel on võimalik ka “Ussisõnu” paremini dekonstrueerida.