Saksakeelne kirjandusruum on juba aastakümneid seisnud silmitsi küsimusega, kuidas defineerida saksakeelset kirjandust, mida loovad Saksamaale (või Austriasse ja Šveitsi) sisse rännanud inimesed. Algsest võõrtööliste kirjandusest (Gastarbeiterliteratur) on jõutud eri nimetuste kaudu – migratsiooni-, migrantide, rahvusvähemuste, s põrmu, Mitte-leidilise geomeetria Igor Kotjuhi ja P.I. Filimonovi luulet ning Andrei Ivanovi ja Filimonovi pvälismaalaste või mitmekultuuriline kirjandus (Migration-, Migranten-, Minderheiten-, Ausländerliteratur, multikulturelle Literatur) – rahvusülese või kultuuridevahelise kirjanduse (interkulturelle Literatur) mõisteni.
Andes endale aru, et tegemist on erinevate kultuuriruumide ja erinevate ühiskondadega, võiks sellegipoolest proovida läheneda Eestis sündivale venekeelsele kaasaegsele kirjandusele just selle saksakeelse (kõver)peegli kaudu. Siiski ei plaani antud ettekanne tuua otseseid võrdlusi saksakeelse ja eesti rahvusülese kirjanduse vahel, vaid pigem analüüsida ja mõtiskleda antud vaatenurga kaudu mõne Eesti autori loomingu üle. Soov on lähemalt vaadelda Igor Kotjuhi ja P. I. Filimonovi luulet ning Andrei Ivanovi ja P. I. Filimonovi proosat („Peotäis põrmu“, „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“).