Aija Sakova
Kaks võimalust kirjutada valust ja vihast: Maarja Kangro ja Ingeborg Bachmann
2016. aasta lõpus ilmus Maarja Kangro dokumentaalromaan „Klaaslaps“. Raamat dokumenteerib seda, mis toimub ühe naine sees, kui ta pärast ebaõnnestunud rasestumiskatseid ning katkenud rasedusi kogeb lõpuks lapseootele jäämise õnne, mis jääb traagiliselt lühikeseks. Mitmete teiste teemade ja küsimuseasetuste kõrval kerkib romaanis ning romaanist rääkides minu jaoks keskseks küsimuseks: kuidas toime tulla põletava valuga ning kuidas sellest rääkida, et mitte hulluks minna või Kangro sõnadega: kuidas „maailmaga adekvaatset suhet hoida“.
2017. aastal ilmusid ka ühe teise kirjaniku märkmed ajast, mil ta võitles selle nimel, et maailmaga mitte adekvaatset suhet kaotada ja oma valuga toime tulla. Tegemist on Piperi ja Suhrkampi kirjastuses ilmunud Austria kirjaniku Ingeborg Bachmanni ülestähendustega aastatest 1963–1968, mil ta viibis korduvalt haiglaravil. Raamat „Male oscuro. Ülestähendusi haigusest. Unede üleskirjutused, kirjad, kirja- ja kõnemustandid“ („Male oscuro. Aufzeichnungen aus der Krankheit. Traumnotate, Briefe, Brief- und Redeentwürfe“) dokumenteerib kirjaniku heitlust valu ja vaimse tervise häiretega pärast seda, kui purunes tema kooselu kirjanik Max Frischiga, katkes rasedus ning tal eemaldati emakas.
Kui Kangro „Klaaslaps“ on eeldatavasti kirjutatud romaanina avaldamiseks, siis Bachmanni 1960. aastate ülestähendused on ilmunud postuumselt ja ei oleks autori enda heakskiitu avaldamiseks saanud. Küll aga on suur osa raamatus „Male oscuro“ avaldatud unede ülestähendustest leidnud tee ka Bachmanni loomingusse (nii romaani „Malina“ kui ka pooleli jäänud tsükli „Todesarten“ romaanifragmentidesse „Das Buch Franza“ ja „Fanny Goldmann“) ning on seeläbi vaieldamatult Bachmanni hilisema loominguga seotud.
Käesolevas ettekandes tahan visandada nende kahe kirjaniku valust, aga ka vihast ning sellega kaasnevast jõuetusest kirjutamise viisid, teisisõnu katsed „valu endast välja kirjutada“ (Bachmann), et „maailmaga adekvaatset suhet hoida“ (Kangro). Sealjuures on huvitav mõelda selle üle, kuidas mõjutab nii isiklikust valust kirjutamist ühiskond ja selles valitsevad isiklikkusest ja naise kehaga seotud küsimustest kirjutamise ja rääkimise viisid.