Aija Sakova
Isiklikust kirjanduses: Ene Mihkelson
„Vaikimises on uppumisoht, puudutagu see siis igapäeva või kirjandust.“
Ettekandes mõtisklen selle üle, miks ja milline isiklikkus on kirjan- duses oluline ning milline on isiklikkuse seos empaatiaga. Selleks et tegemist ei oleks ainult minu isiklike seisukohtade esitamisega, võ- tan oma arutelu aluseks ja toeks 1971. aasta juuni ajakirjas Looming rubriigis „Mõtteid ja märkmeid“ ilmunud Ene Mihkelsoni „Isiklikust kunstis“. Tegemist on Mihkelsoni loomingus erandliku tekstiga, mil- lel on tugev filosoofiline ja poeetiline sõnum.
Kuna ettekanne saab teoks Ene Mihkelsoni „Isiklikust kunstis“ dia- loogilise lähilugemisena, olgu siinkohal ära toodud kogu kõnesolev tekst. Dialoogi Mihkelsoni tekstiga täiendavad näited kirjandusest.
Ene Mihkelson „Isiklikust kunstis“
Ilmunud: Looming 6/1971, lk 947–948.
Parimgi teos sarnaneb tõmmisega, mis jäädvustub liikumatuna, mida iga järgnev teos, iga järgnev päev täiendab. Kunst jäädvustab momen- di, seostab igavesega. Iga teos on hetkvõtete rida sügaviku kohal, mil- les elame ja mis on ammendamatu.
Kui kõneleme kunstniku vastutusest, siis kõneleme kohustusest süveneda, jõuda läbi argipäevase ja pindmise sügavusteni, mis polegi ehk märgatavad. Kunstnik avab pealispinna, ja tema järjekindluses, kohustuses kannatada, taluda pinget, mis askeldusisse varjunud ini- mestel jääb lõpuni tundmata, seisneb tema vastutus ühiskonna ees. Kaldumine eesmärgi teostusel ühekülgsusesse eeldab: 1) kas ühe või- maliku täiuse, suletud maailma esiletoomist, nõnda nagu iga inimese eluring on mingis mõttes teistele suletud ja eripärane, väline külg on vaid viide sügavustele, mis peituvad igapäevas või 2) ühe elutahu eks- perimentlikku, viimse piirini läbilahkamist, tema vaatamist eraldi, puhastatuna segavaist, autori meelest tähtsusetuist asjaoludest. Teise laadi viljelemine kuni viimsete piirideni välja ennustab vaid uue täiuse tõusu, ajutine ummik ühtede võimaluste lõpuniproovimist, ja alati on oodata huvi suundumist teistele nähtustele.
Väga sügaval ei ole vahet isiklikul ega ühiskondlikul elul. Ühiskond- lik on isikliku üks väljaelamise viis, seesmise väline külg. Argipäev on kest, milles elab ja millest surub end läbi uus individuaalsus, inime- ne. Seepärast näiteks on võrdse ühiskondliku tähtsusega armastus- ja poliitiline luuletus, sest nad mõlemad püüavad (küll erinevate vahen- ditega) äratada inimeses midagi inimlikku: iseenese väljaarendamist, vastutustunnet. Ükskõik mis alal keegi ka ei töötaks, enesest maksi- mumi andmine muudab ümbritseva maailma elatavaks ja inimlikuks. Kui kõneldakse kannatusest, valust, meeleheitest, siis sunnitakse vaatama, mis on nende tunnete taga. Elamuse kustutab elamus, nega- tiivse tajumine on ettevalmistus helgemale. Vaikimises on uppumisoht, puudutagu see siis igapäeva või kirjandust.
Mida kirevam ja mitmekülgsem-tahksem on esitatud, taasloodud maailmade hulk, seda rikkam näib ümbritsev, s.t märkame temas enam ja enam ja aegade algusest ometi mitte kõike, igavesti mitte kõi- ke. Mida enam igatseme ja taotleme täiust, seda kaugem ta on, seda kõrgem on nõutav mõõt.
Iga päev on normide lõhkumine, aja kulu hetkeline seisatus, inime- se muutumine ja teiseks saamine, kordumatus, mis on minevik enne veel, kui jõudsime temas ringi vaadata; palju-palju päevi moodustavad meie elu, ainsa kunsti, ainsa kordumatult loetava. Enamik meist sul- gub, ilma et keegi avaks rikkusi, mis on endalegi aimamatud. Indivi- duaalse, eripärase esiletoomine ja toetamine kunsti kaudu julgustab ja suunab meie pilgud väljapoole, koondab jõu ümbritseva muutmiseks üha inimeseväärsemaks.
Mida enam isiksusi, mida enam võrdväärselt tunnustatavaid, rik- kaid ja erinevaid maailmu avab kunst, seda vähem on kohta ükskõik- susel ja tuimusel, endassesulgumisel, argipäevastumisel.
Kunst teeb inimese iseenda ja selle läbi ka ühiskondliku tajumiseks lahti. Kunsti vastutus on individuaalsuste väljaarendamise, inimese isiksuseks kujundamise vastutus oma vahenditega.