Aija Sakova, Tiina Ann Kirss
Kirjandusõpetus kui inimeseks kasvamise kunst
Aasta pärast Ene Mihkelsoni Seltsi asutamist 12.05.2018 otsustas rühm seltsi liikmeid käivitada seltsi haridusprogrammi. See lähtus veendumusest, et sügava kirjanduse noortele lugejatele lähemale toomiseks on vaja pühenduda tööle õpetajatega. Samuti olime veendunud, et Ene Mihkelsoni looming ei ole raske ja ligipääsmatu nagu kriitikud on seda vahetevahel kirjeldanud, vaid tegemist on sügava ja eksistentsiaalne lugemisvarga, mis saab puudutada igaüht.
Haridusprogramm tähendas õpetajatele kirjandusteose lähilugemisel põhineva koolituse pakkumist ning sellega seotud õpilastele mõeldud tõlgenduskonkursi väljakuulutamist ja läbiviimist. Koolituspäevad pakkusid praktilisi näpunäiteid luule lugemiseks ja tõlgendamiseks ning võimalust õpetatav ise õppijana läbi teha.
Kokku on seltsi egiidi all ja koostöös Eesti Kirjandusmuuseumiga läbi viidud kaks Ene Mihkelsoni luule lähianalüüsile keskendunud koolitust:
- „Lähilugemine kui süvenemise ja aeglustumise viis“ – Eesti Kirjandusmuuseumis 23.08.2019, koolitajateks Merle Karusoo, Aija Sakova ja Katrin Saukas;
- „Mihkelsoni lugemine: süvenemise ja aeglustamise viisid“ – Eesti Kirjandusmuuseumis 22.10.2020, koolitajateks Tiina Ann Kirss ja Aija Sakova.
2021. aastal pakkusime Eesti Kirjandusmuuseumi egiidi all välja ja viisime läbi koolituse:
- „Viivi Luige esseistika. Poeetika ja väärtused“ – Eesti Kirjandusmuuseumis 23.04.2021, koolitajateks Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss.
Ettekanne visandab koolituste ettevalmistamise ja läbiviimise käigus settinud veendumusi. Seda, et
– kirjandusteksti analüüs ei ole ja ei saa kunagi olla ammendav;
– parim kirjanduse mõtestamine (iseäranis kooli kontekstis) saab toimuda inimlikult pinnalt, läbi isiklike kogemuste ja veendumuste;
– sügava ja n-ö keerulise kirjanduse õpetamine vajab isiklikke eeskujusid, teisisõnu peab kirjandusuurija julgema tulla õpetajate juurde.
Kui võtta lähtekohaks, et kirjandustekst on tõlgenduste suhtes ammendamatu, muutub ka selle õpetamise dünaamika. Sellise eeldusega me ei oota õpilastelt või osavõtjatelt konkreetset lõpptulemust, seda et tekstianalüüsi käigus kasutataks teatud arv võtteid või rakendataks teatud teoreetilisi põhimõtteid. Me ei oota, et tekstist leitaks vastuseid, mis moodustavad terviku. On küsitav, kas ammendamatu teksti hermeneutikas on analüüs üldse põhiline või soovitav metoodika.
Selle asemel muutub oluliseks tähele panna, kuidas tekst meid kõnetab, milline on lugeja ja teksti vahel kujunev dialoog, mis võib nii mõnigi kord olla katkendlik, aeglane või vastuokslikki. Teksti ammendamatuse tunnistamine võimaldab tajuda sügavuse mõõdet.