Andreas Kalkun
Resignatsioon ja mäss. Sondsu Anna elulood
Vaatamata rahvalaulu naiivdefinitsioonile, mille järgi oleks justkui rahva loodud laulus välistatud vähimgi individualism ja loova autori kohalolu tekstis, näeme ometi paljudes lüürilisemat laadi lauludes originaalse ja jõulise laulikuisiksuse olemasolu. Isegi rahvalaulu eeldatav kollektiivsus, mis justkui muudaks kogu diskursuse ülimalt konservatiivseks, stabiilseks ja stagneerunuks, on lubanud esile kerkida erinevatel suurlaulikutel. Kuulsate lauluemade kõrval on paljud vähemtuntumadki naislaulikud jäädvustanud tekstidesse enda maailma väga isiklikke peegeldusi, seda nii lüürikas, itkudes kui ka eluloolistes improvisatsioonides.
Oma ettekandes vaatlen, kuidas representeerib 20. sajandi alguses elanud seto naine autobiograafilistes laulutekstides oma mina. Milliste sündmuste kaudu kujutab Anna Sonts oma elu? Kui palju on tekstides traditsioonilist ja kui palju individuaalset? Millest võib rääkida naine oma eluloos?
Näeme, kuidas Anna representeerib end oma eluloolauludes enamasti vaid seoses oma perega, teisena; Anna identiteet oleks justkui võimalik vaid teda ümbritsevate meeste ja laste toel. Perele või abikaasale tähtis sündmus peab olema vältimatult esindatud ka Anna eluloos. Sondsu Anna saab rääkida oma elust vaid teatud etteantud stsenaariumist (tütarlapsepõli, abiellumine, emadus, lesestumine) lähtudes. Vaid harvadel hetkedel väljendub emotsioon või utoopiline pilt, mis lahkneb etteantud mudelist. Kuid just nende väheste emotsionaalsete eneseväljenduste ning “imelike ja hüsteeriliste” unelemiste kaudu avaldub autobiograafilise teksti kirjutaja isiksus. Sondsu Anna tekstides sisalduvad utoopiad on ebakonventsionaalsed ja irratsionaalsed eneseväljendused, mille kirglikkus, aga ka pessimism ja kohati isegi nihilism vastandub tema autobiograafiliste tekstide üldisele rahulikule toonile ning positiivsusele.