Andrus Org
Fantasöörid – nii tõllas kui ka võllas
Pole kavatsustki kodumaiste fantasööride üle kohut mõista, küll aga üritan oma sõnavõtus võrdlevalt vaadelda mõningate ulmeautorite lühiproosa dominante.
Mehis Heinsaare fiktsioonimaailmades (“Vanameeste näppaja”, 2001; “Härra Pauli kroonikad”, 2001) domineerib reaalsete elusituatsioonide nihestus, maagia ja võlurlus, mis asetab tegelikkuse fantastika (sürreaalse ja groteski) liistule. Heinsaar põimib reaalse ja fantastilise, argise ja harjumuspäratu, rutiinse ja ootamatu, “mina” ja “teise”. Fantastiline sisekaemus ja alateadvuslikud impulsid on Heinsaare imerealismi tunnusribaks. Isiklike sisemaailmade muretu-veider, lausa infantiilne silmitsemine on heinsaarelik kiiks, mis teeb kirjanikust osava illusionisti. Lugeja ei peaks neid illusioone mitte lõhkuma, vaid nautima, tajumaks, et miski “uus” või “teistsugune” kasvab välja meie endi seest.
Matt Barkeri õudusnovellides (“Sarah’ jalad”, 1999) laeb ootamatu dissonants tavaümbrusega narratiivi äreva või kummastava, vahel ka ängistava õhustikuga. Pinget ja usutavust krutib Barker seeläbi, et jätab osad narratiivsed kanalid lõpuni valgustamata – need on nn avatud laigud (W. Iseri termin) ehk tekstisisesed perspektiivimärgid. Õuduse ja hirmu tekitajateks võivad olla nii alateadvuslikud seisundid (nt hallutsinatsioonid, unenäod, massihüpnoos) kui ka teadvusevälised olemid (nt mõrvarämblikud, tapjanuga). Imelisusele eelistab Barker üleloomulikkust.
Karen Orlau õuduslood (“Sealtmaalt”, 2002) matkivad nii klassikalisi tondi- ja vampiirilugusid (“Hirmu suured silmad”) kui ka kompavad folkloorseid motiive (“Rannahiidsed”). Hirm ja julmus, viirastuslikkus ja haiglaslikkus, mis enamasti edastatud peategelase silme ja teadvuse läbi, võivad küll mõjuda sugestiivselt, kuid jäävad tihtipeale klišeelikuks ja ideevaeseks. Õnnestunuim on novell “Rannahiidsed” (kõrvutatav Heinsaare novelliga “Ilus Armin”), kus rannaküla olustiku ja erakust nõidnaise kujutamine on liidetud originaalse ideega – sündimata laste needusega.
André Trinity novellide (“Unenägude jumal”, 2002) pulseeriv filosoofilis-religioosne alltekst lõhkab tüüpilisele ulmejutule omast lihtsakoelisust ja triviaalsust (paralleelid Kaplinski lühiromaaniga “Silm”). Üllatavate vormivõtete (sisemonoloog, dialoog kõrvuti veergudes, ajatasandite kihilisus) taustal harrastab autor pihtimuslikku ekslemist unenägude subjektiivses pseudoreaalsuses – Unenägu kui Teise Teadvuse kõne on Trinity narratiivne meeliselement. Unenägu ilmneb kui mõra reaalsuses ja toimib kui salapärane agressioon. Autor sooritab tegelikkuse ja unenäo ümberpöörde: unenägudest saavad hoopis ärkveloleku episoodid, sõnumite epitsentrid.
Siim Veskimehe ulmejutud (“Kuu Ordu”, 2003) esindavad kosmoseooperi-laadset science fiction’it. Detailsed ja tehnitsistlikud kirjeldused, tulevikumaailma programmiline väljajoonistamine on kantud optimistlik-naiivsest usust terve mõistuse ja postkoloniaalse mõtteviisi võidukäiku (paralleel A. C. Clarke’iga). Veskimees põikab päikesesüsteemi avarustesse, kinnitades, et kosmilised paigad ja galaktilised intriigid on ulmekirjanduse ihalus.