Anna Verschik
OMA KEEL JA VÕÕRAS KEEL I. B. SINGERI LOOMINGUS
Traditsioonilises Ida-Euroopa juudi ühiskonnas oli levinud mitmekeelsus, kusjuures igal keelel oli selge funktsioon: heebrea ja aramea – nn. pühad keeled,
jidið – kõnekeel ning naistele suunatud kirjanduse keel. Eksisteerisid mõned vahepealsed registrid. Mittejuudi keeltel ei olnud mingit kindlat staatust, neid osati niivõrd, kuivõrd tunti selle järele vajadust.
Valgustusajal hakkas traditsiooniline skeem lagunema. 19. sajandil tekkis moodne juudi natsionalism (mõned hästituntud vormid on sionism ja ilmalik jidiðism). Kuid moodsate liikumiste kõrval eksisteerisid traditsioonilised kogukonnad (eriti Poolas), kus tavapärane mitmekeelsuse mudel säilis.
I. B. Singer oli ise pärit traditsioonilisest perest. Kuigi ta hakkas jidiði kirjanikuks ja hülgas traditsioonilise eluviisi, ei suutnud ta siiski lõpuni harjuda ilmaliku eluga.
Suurema osa oma teoseid kirjutas Singer USA-s pärast Teist maailmasõda. Ta tajus moodsa jidiðismi ja jidiði keele probleeme, väljendades tihti arvamust, et jidiði kirjanduse eksisteerimine on võimatu. Nii või teisiti peegeldub ümbritseva poola-juudi või ameerika-juudi maailma keeleline mitmekesisus tema loomingus. Siin käsitleme põhiliselt romaani “Perekond Muðkat” (1945-1948, inglise keeles 1950) ja mõningaid jutustusi.
Tegemist on perekonnaromaaniga. Sündmused arenevad Poolas 20. sajandi algusest kuni Teise maailmasõjani. Singer iseloomustab tegelaste keelepruuki detailselt. Võib eristada järgmisi valikuid:
1) keelte tasemel (jidið, poola);
2) murrete/registrite tasemel:
* jidiði murded (poola jidið, leedu jidið, saksapärane jidið),
* poola keele variandid (lihtrahva keel, aristokraatia keel, juutide poola keele variandid).
Keelelise iseloomustuse vahendid:
1) poola jidiði markeerimine (mõned sõnad murdepärases häälduses);
2) üksikud võõrkeelsed sõnad (enamasti poola keele puhul);
3) saksapärane jidiði keel (saksa keel jidiði ortograafias, jidiði ja saksa keele läbisegi kasutamine);
4) metalingvistiline kommentaar (kõige sagedamini kasutatav võte).
Kui teose sündmused toimuvad USA-s, siis on kasutusel amerikaniseeritud jidið (mitmesuguste leksikaalsete laenudega). Oma USA-perioodi alguses oli Singer nõutu – ta tundis oma emakeele puudulikkust, sest teda ümbritsesid asjad ja nähtused, millel jidiðis polnud nime. Sellegipoolest kirjutas ta tihti ameerika juutidest ja ameerika elust. Järk-järgult kujunes välja uus “mina”: Itshok Baðevis muutus Isaac Bashevis Singeriks või isegi Isaac Singeriks.
Tundub, et oma-võõra keele eristamine on üpris keeruline (või üldse võimatu). Singer hindas ameerika kirjandust ja kultuuri ning pidas seda mingil määral omaks. Kuid kindlasti oli tal ka poola identiteet (kuigi ta kurtis oma viletsa poola keele oskuse üle, polnud see teda intervjueerinud poola ajakirjaniku väitel sugugi nii vilets). Seetõttu tundub, et tegelaste keelekasutuse detailne iseloomustus on vahend, mis aitab vältida jäikade piiride tõmbamist mitmekeelses juudi maailmas.
Kasutatud kirjandus
Even-Zohar, Itamar (1990) Polysystem studies. – Poetics Today, 11 (1).
Even-Zohar, Itamar and Shmeruk, Khone (1990) Authentic Language and Authentic Reported Speech: Hebrew vs. Yiddish. – Poetics Today, 11 (1), 155-164.
Hadda, Janet (1997) Isaac Bashevis Singer. A life. New York – Oxford: Oxford University Press.
Norich, Anita (1991) The Homless Imagination in the Fiction of Israel Joshua Singer. Bloomington: Indiana University Press.
Itshok Baðevis (1950) Di miðpoxe Muðkat. New York: Morris S. Sklarsky (jidiði keeles).
Singer, Isaac Bashevis (1988) The Family Moskat. Harmondsworth: Penguin Books.
Singer, Isaac Bashevis (1986) Love and Exile. Harmondsworth: Penguin Books.
I. B. Singer
“Perekond Muðkat”
1.
Ta [Meðulam Muðkat] kuulus väheste juudi usu traditsioone järgivate ärimeeste hulka, kes oskasid vene ja poola keelt, ning räägiti, et kindral-kuberner peab temast lugu.
2.
Reb Meðulam kohtas naist allika juures [Karlsbadis], kus juuakse vett, ja ajas temaga juttu, esialgu saksapärases jidiðis, seejärel emakeeles [s.o. tavalises jidiðis].
3.
(Murde markeerimine: näiteks üks sõna lauses murdelise foneetikaga. Sellele võib järgneda metalingvistiline kommentaar)
…gai veis ‘mine tea’ [muidu oleks gei]…, ütlesid nad oma tumedakõlalises galiitsia jidiðis.
4.
Mis kasutütresse puutub, ei osanud reb Meðulam midagi peale hakata. Adele oli haritud, rääkis poola ja saksa keelt, oskas prantsuse ja ladina keelt.
5.
Peategelase Oizer-Heðli esimene kirjeldus: tuleb kolkast, astub Varssavis rongilt maha, taskus soovituskiri ja Spinoza “Eetika” heebrea tõlkes.
6.
Nalewki tänaval oli nelja- ja viiekordseid maju laiade väravate, rauast rõdudega ning täis silte vene, poola, jidiði keeles.
7.
(Kellassepast kohaliku vabamõtleja lugemisvara iseloomustus)
Tal käis ajaleht “Hameasef” [uusheebreakeelne ilmalik väljaanne]. Riiulis seisis piibel Meldelssohni tõlkes saksa keelde, peale selle saksa luuletajate kogumikud: Klopstock, Willand, Goethe, Schiller, Heine, Lenau ning vanad algebra, geomeetria, füüsika, geograafia, keemia õpikud. Seal oli ka Spinoza, Kanti, Hegeli töid… Oizer-Heðl poolenisti mõistis saksa keelt, poolenisti maadles sellega… Poola ja vene keelt kordas ta sõnaraamatu järgi, püha keelt [s.o. heebrea] – reegleid täis igivana grammatika järgi, ladina keelt – preestrilt laenatud Vulgata järgi.
8.
(Valgustatud juudi, professor Ðmarja Jakobi iseloomustus)
Töötab reformistlikus sünagoogis. Kirjutab raamatut kalendri ajaloost ning tõlgib heebrea keelde Miltoni “Kaotatud paradiisi”.
9.
(Uue sugulase tutvustamine)
See on mu tütar Eidele. Võid temaga rääkida poola keelt. Ta ei oska vene keelt. Oleme Galiitsiast. [Edasi kommentaar, et Hodese rääkis Eidelega poola keeles.]
10.
(Hodese ja Oizer-Heðli vestlus. Hodese kõnes Poola jidið markeeritud, samas esineb saksapärasusi)
– di mameði hot ihn gelozt? ‘kas emake lasi teil minna?’ (…)
– Ma ei tea, mida teile õpetada, ütles ta kõhkluse järel. Võib-olla poola keelt? Vene keelest ma ei hooli.
– Olgu poola keel.
– Pan siis mõistab? küsis ta poola keeles.
– Jah. Kõike.
Niipea kui Hodese poola keelele üle läks, muutus tema toon. Enne oli ta hääl lapselik, laused tulid välja kokkusurutult või lõppesid järsult. Nüüd kõlasid poola sõnad tema suus selgelt ja teravalt, kõigi pehmete ja poolpehmete konsonantidega. Oizer-Heðl hakkas kõnelema aeglaselt, poolkogeledes. Ta pidi mõtlema, kuidas nimisõnu käänata ja mis on verbide lõpud. Ta rääkis grammatiliselt. Ta ei ajanud segi daativi ja akusatiivi, nagu Hodese isa. Vaid lauseehitus oli veider. Tema suu läbi muutus mittejuudi keel läbitungivalt koduseks, justkui poola keel oleks ime läbi muutunud jidiðiks.
11.
(Jutt ühest tuttavast)
– Kena professor küll! Vene keelt ei oska, poola keelt ka mitte.
– Zürichis on vaja saksa keelt.
– Minu teada ei oska ta ka saksa keelt.
– Mis keeles ta siis loenguid peab? Aramea keeles või?
12.
(Suur hulk rahvast koos)
Kõik rääkisid korraga jidiðit, poola keelt, vene keelt. Üks rääkis teravat Leedu jidiðit.