Prindi see lehekülg

Anneli Mihkelev

KUI VÕÕRAD JA OMETI NII OMASED: DIALOOGID “ARMASTUSE VALGUSES”

1. Nagu teada, koosneb M. Bahtinist lähtuvalt inimest ümbritsev sõnaline maailm valdavalt võõrastest sõnadest: nagu ta ütleb, on võõrad sõnad kõik mitte-minu sõnad. Bahtin märgib küll, et kogu inimese elu ongi üks võõraste sõnade keskel orienteerumine, kuid lisaks sellele toimub veel teinegi protsess: vastavalt sellele, kuidas inimene õpib võõraid sõnu (ja nendest moodustatud lausungeid jms.) tundma, muutuvad need talle ka omasemaks, mõnikord ka päris omaks. Et võõrad sõnad aga kunagi otsa ei lõpe, on selline protsess pidev.

2. Võõrad sõnad ei saagi kunagi otsa lõppeda, sest kultuurile on omane võõraid sõnu otsida ja ka ise tekitada. Kui juba omaks saanud sõna asetada uude konteksti, saab temast taas võõras sõna. Ilukirjanduse puhul ilmneb see eriti selgelt antoloogiate ja kogumike puhul, kus mingi tekst rebitakse vanast ja tuntud kontekstist välja ning asetatakse uude. Nihkesse satub ka autori positsioon – senine autor kaotab oma seisundi ja toimub tekstide uue koosluse sisene vahelesekkumine, uue kõneleja (Peep Ilmeti koostatud kogumiku puhul siis kõigepealt koostaja ning seejärel ka tekstide omavahelistest suhetest tuleneva “teise”, võõra, uue) vaatepunkti esiletõus.

3. Võimalikud uued dialoogid kogumikus “Armastuse valgus”.

Kirjandus

Bahtin, Mihhail 1987. Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat.
Kristeva, Julia 1980. Desire in Language. New York: Columbia University Press.