Anneli Mihkelev
Perifeeria valu ja võlu: kultuuriliste sise- ja välisdialoogide lummus
Tuuma ja perifeeria küsimus ehk mis on tuum ja mis perifeeria, on Juri Lotmani järgi semiosfääri sisekorralduse küsimus. Tuuma paigutuvad domineerivad süsteemid ja perifeeriasse niisugused süsteemid, mis ei ole nii jäigalt organiseeritud, on dünaamilisemad ja oma arengus kiiremad ning huvitavamad. Mida vähem (enese)kirjeldatud piirkonnaga tegemist on, seda kiiremini see areneb. Ehk teisisõnu, mida metsikuma ja avastamata piirkonnaga on tegemist, seda kiiremad arengud seal toimuvad, et valmistada ette struktuurisisest nihet, mil tuum ja perifeeria vahetavad omavahel kohad.
Teisest küljest määrab kultuuris tuumaks ja perifeeriaks jagunemise kirjelduseks kasutatav metakeel: kas tegemist on kultuurisisese enesekirjeldusega, mis kasutab antud kultuurikeskkonnas kujunenud ning tuttavat keelt või kasutatakse kirjeldamiseks välise vaatleja loodud metakeelt ning teise süsteemi kategooriaid.
Ettekandes tulevad vaatluse alla tekstid, mis võiksid kuuluda eesti kirjanduse keskme suhtes perifeeriasse, kuid mis oma dünaamika ja (veel) avastamatusega ehk metsikusega võiksid olla potentsiaalsed struktuurisisest nihet esile kutsuvad teosed.
Eestivene autor Andrei Ivanov võiks oma multikultuurilise tausta ja teostes käsitlevate teemade tõttu kuuluda mitmesse perifeeriasse. Tema pilk eesti kultuurile on välise vaatleja oma, mis toob esile aspekte, mida kultuuris sees olijad ei pruugi samamoodi näha.
Valdur Mikita looming, ennekõike tema teos „Lingvistiline mets“, asub ühest küljest küll kultuuri tuumas ning tegeleb kultuuri enesekirjeldusega, kuid see kirjeldamise viis oma kummastava keelega mõjub kui hea „võõras“, kes juhatab teed ja õpetab tundma omaenese kultuuri peidetud saladusi. Üks niisugune omaenese kultuuri peidetud perifeeria, mis annab sellesama kultuuriga dialoogis olles pidevalt uut informatsiooni, on loodus.
Lõpuks otsib ettekanne vastust küsimusele, kas tung perifeeriast tsentrisse on alati ja igal juhul hädavajalik.