Anneli Mihkelev

Kuidas on tehtud Paavo Matsini „Gogoli disko”?

Oma ettekandes üritan lahti mõtestada, milles peitub Paavo Matsini / Paša Matšinovi romaani „Gogoli disko” erakordne populaarsus: lisaks kriitikale ja kordustrükkidele kinnitavad seda preemiad nii Euroopa Liidult kui ka Eesti kultuurkapitalilt.

Matsini teose keskne tegelane on surnust üles tõusnud ukraina-vene kirjanik Nikolai Gogol, kelle looming, eriti lühiproosa, on nüüdseks suuresti krestomaatilise väärtusega. Gogoli novellikunsti silmas pidades on Boriss Eichenbaum kirjutanud kirjandusteaduse klassikasse kuuluva artikli „Kuidas on tehtud Gogoli „Sinel””[1] (1919). Kas selles valguses võiks ka küsida, kuidas on tehtud Matsini „Gogoli disko”? Kas tegemist on teosega, mida võiks võtta avangardse ja uuenduslikuna, mis on loonud teedrajava käände, või on tegemist teosega, mis kasutab varem loodud käändeid uues kuues?

Romaani on tutvustatud kui tuleviku-utoopiat, kuid lugedes satume hoopis minevikumaailma, nõukogude aega ja sellest veelgi varasemasse tsaariaega. See on tulevik, mis tundub tuttav ja juba kogetud – raamatulehekülgede, vanade piltide ja filmide kaudu. Ettekanne analüüsib, kuidas on Paavo Matsinil õnnestunud pealtnäha minevikulisest materjalist luua nüüdisaja lugejat haarav teos.

[1] Eesti keeles on artikkel ilmunud ajakirjas Vikerkaar (2008, nr 6) ja kogumikus „Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste” (2014).