Anneli Saro
Naine püünel on püünises
Naine laval esindab nii konkreetset tegelast kui näitlejannat ning ka kultuurilist üldistust naisest. Püünisena näen ma võrku, mille koovad teatris võimupositsioonil olevad kirjanikud, lavastajad ja teatrikoolide õppejõud, kelle hulgas on ka mõned naised.
Draamakirjanikud on enamasti (u. 95%) mehed. Maailma draamaklassikas naisautoreid ei ole, Eestis vaid Koidula. Naistegelasi on näidendites alati vähem kui mehi. Kuni 19. sajandi lõpuni oli naistel draamas ja teatris peamiselt kahte tüüpi rolle: meheliku armastuse passiivne objekt või koomiline vanaeit. Hiljem murdis küll sisse emantsipatsiooniteema, aga iseseisvunud naisi kujutatakse enamasti ikka pisut õnnetute või poolikutena.
Umbes 4/5 lavastajatest on mehed. Vaid vähesed (nais)lavastajad tegelevad spetsiifilise naisproblemaatikaga, sest raske on leida vastavaid tekste. Lavastajad vormivad tegelasi oma kultuurilistest ja esteetilistest arusaamadest lähtudes. Meeslavastaja käe all töötav naisnäitleja püüab meeldida sellele jumalikul positsioonil olevale mehelikule pilgule.
Teatrikooli võetakse teatrite vajadustest lähtuvalt kolme poisi kohta kaks tüdrukut; konkurents on vastuvõtul tüdrukute seas suurem. Näitlejakutses on tähtis roll inimese füüsisel. Eesti kontekstis paistab silma, et füüsiline diversiteet naisnäitlejate hulgas on palju väiksem kui meesnäitlejate hulgas; domineerib nn. harmoonilise naise standard.
Teatrikülastajatest peaaegu 2/3, teatrikriitikutest 1/2 moodustavad naised. Lavastuse þanr või teema publiku soolist jaotumust eriti ei paista mõjutavat. Retseptsiooniuuringud on aga näidanud, et naised samastavad end teatris üsna tihti ka meestegelastega, kui naistegelaste roll etenduses on marginaalne või nende positsioon ja vaatepunkt vastuvõetamatu.
Hélene Cixous on propageerinud vabanemist meheliku keele survest teatris keha ja þesti kaudu ning loobumist loost, sündmustest ja tegevusest. Kuid feministlik teatripraktika eelistab enamasti pigem naise häält kui keha oma lugude rääkimiseks. Kas see on tuleneb sellest, et naised on vorminud oma keha meheliku pilgu standarditest lähtuvalt ning see ei ole enam loomulik ja siiras, vaid performatiivne keha?