Annika Aus
Läti-leedu kirjandus ja selle avastamine Eestis
Meie lähinaabrite tõlkekirjandust vaadates võib välja tuua, et põhjapoolsete naabrite kirjandust tõlgitakse rohkem kui lõunanaabrite kirjandust. Lätis tõlgitakse eesti kirjandust rohkem kui Eestis läti kirjandust. Suur probleem seisneb ennekõike tõlkijate puuduses, kuid julgen väita, et ka eestlaste lugejahuvi läti kirjanduse vastu pole väga suur. Sarnane seis on ka leedu kirjandusega: tõlgitakse vähe, kuigi neil ilmub ligi 450 uut algupärast ilukirjandusteost aastas.
Läti-leedu kirjanduse tutvustamine Eestis: kõige enam ilmub lõunanaabrite kirjandust ajakirjas Loomingu Raamatukogu (parimal juhul üks kord aastas); on erinevaid kultuuri- ja kirjandusüritusi, nagu näiteks festival Head Read; balti kirjanduse teemalised seminarid jms.
Mida on läti ja leedu kirjandusel eestlastele öelda? Lätis praegu kirjandusvälja keskmes olev A. Čaksi linnaluule on eesti lugejatele kindlasti uudne ja põnev. Põnev juba seetõttu, et Čaks on esimene Läti urbanistlik luuletaja, kes kujutas uudses vormis ja stiilis oma kodulinna Riiat. Kui omal ajal, 1920.–1930. aastatel, ei suudetud Čaksi kujutatud Riiat hinnata, siis tänapäeval mõjub see värskendavalt erilise linnakogemuse kirjeldamise poolest. Modernne linn oma uhkete kõrgede majadega, kioskite, telefoniputkade, tänavalampide ning autode ja trammidega seotakse kokku inimese ja tema tunnete ning loodusega. Niisugust detailide rohkust ja nende tihedat läbipõimimist üksteisega ning suure linna seost ja ka vastandust loodusega on (eesti) lugejal huvitav jälgida. Leedu naiskirjanikult U. Radzevičiūtėlt ilmus sellel aastal eesti keeles lühijuttude/novellide kogumik „Ei mingit Baden-Badenit“, mis on kindlasti uutmoodi ja põnev lugemine. Radzevičiūtė on Leedus oma kirjutamisstiiliga tormi tekitanud: oma teoses mängib ta ajaloo ja reaalsusega, tegeleb uudsete süžeedega. Kirjaniku loodud tegelased on eriskummalised ning lisaks vürtsitab tema loomingut must huumor, eneseiroonia ja lakoonilised lühilaused. Radzevičiūtė lugudes antakse lühidalt ja ilustamata edasi indiviidi ja ühiskonna vahekorda. Mäng ja terav huumor paneb Radzevičiūtė lugejaid selle teema üle kindlasti järele mõtlema.
Radzevičiūtė ja Čaks kuuluvad eesti kirjandusvälja mõistes küll perifeeriasse, kuid oma kultuurikontekstis kuuluvad nad keskmesse, mistõttu neil teostel on tugev mõjuala läti-leedu algupärasele kirjandusele. Huvitav oleks jälgida, kas ja milliseid muudatusi põhjustavad need teosed eesti kirjandusmaastikul.