Arne Merilai
Nooruse kihermed
Ettekanne käsitleb Ain Kaalepi alias O. Muusapoja kirjanduslikke marginaale 1960. aastate ajakirjas Noorus. Tuuakse esile ametlikku ideoloogiat ridade vahelt ironiseeriv retoorika, mida võib nimetada kriitiliseks vastupropagandaks. Ühelt poolt oli täita tähtis missioon: harida uut põlvkonda eesti ja maailma väärtkirjandust tähtsustades, sest kunstiteadmised olid defitsiidiks kujunenud. Teisalt, kasutades klassikalist vihjekeelt, edastab autor teadlikule lugejale sõnumeid ühiskonnale kallitel motiividel, naeruvääristades uue korra toetajate vulgariseerivat kunsti- ja elumõistmist.
Autor on ise nimetanud oma olupoliitilist taktikat „värvi näitamiseks”: nõukogulikke fraase ja motiive nagu Trooja hobuseid tarvitades saadab ta sageli hoopis vastupidiseid signaale, kus takkakiitmisest saab sarkastiline laitus. Selline peidetud või poolavalik salakaup teenis kultuurilise vastupanu huve. Kaalepi silmakirjalik vastudemagoogia turgutas rahva vaimu, kuigi ka pinnapealne eksitav vastuvõtt oli paraku võimalik. Sarja katkemine 1970. aastal tähistab ühtlasi poliitilise sulaaja lõppu.
Tsitaate testitakse kuulajate peal. Kas Kaalepi sõnumi vastandlik kontrapunkt tuleb ka tänapäeval ilmsiks või mitte?