Atko Remmel, Tõnno Jonuks
Kui seda metsa ees ei oleks — metsa kujund Eesti rahvusnarratiivis
Identiteediuuringute jaoks on viimased kümnendid tootnud palju põnevat materjali ja tänuväärselt on selle koondamise ja analüüsimisega alustatud juba 1980. aastatel, mil eestlase identiteedist sai põnev allikas nii mitmesuguste usuühenduste kui ka kirjanike jaoks. Viimase paari aastakümne identiteedikäsitlustes on üheks kesksemaks teemaks olnud loodus ja mets, mis eriti torkab silma „eestlaste kui metsarahva“ motiivi laialdase kasutuse tõttu viimasel ajal loodushoidu ja metsamajandamispoliitikat puudutavas debatis. Seejuures eeldatakse — nagu paljude teistegi Eesti rahvusnarratiivis esinevate motiivide puhul — et tegemist on nii reaalsuse peegelduse kui ka väga kaugesse minevikku ulatuva nähtusega.
Nii hakkaski meid huvitama, millal ja millistel asjaoludel said eestlased metsarahvaks. Valisime allikmaterjaliks kaks kirjandusliiki: Eesti ajaloo õpikud ja ambivalentse kogumi tekste, mida võiks pidada eestluse „tüvitekstideks“. Anname ettekandes põgusa esialgse ülevaate, kuidas eestlase kui metsarahva kontseptsioon on kujunenud alates 19. sajandi keskpaigast ning kuidas on muutunud metsa kontseptsioon meie käsitletavates tekstides. Selle kõrval osutame teistelegi kujunditele, mida on kasutatud rahvusnarratiivi loomisel, ning püüame vaadata, miks ühed motiivid muutuvad dominantseks, teised aga taanduvad olematusse.