Ave Mattheus
Eesti lastekirjanduse ajalookirjutuse probleeme
TLÜ
Ettekandes võetakse vaatluse alla ühe kirjanduse äärealadele tõrjutud nähtuse – lastekirjanduse – ajalookirjutuse küsimused. Konkreetsemalt arutletakse Eesti /eesti lastekirjanduse geneesi ja historiograafia üle. Eesti lastekirjanduse ajalugu on kirja pandud nõukogude perioodil või selle mentaliteediloolises kontekstis (vt Sööt 1969, EKA 1965–1991, Järv 1989, Jaaksoo 1989, Krusten 1995). See on oma põhihoiakutelt väärtushinnanguline (lastekirjandusena käsitletakse täiskasvanute poolt lastele loodud püsiväärtusega ilukirjandustekste), rahvuse-, maa- ja keelekeskne (eesti lastekirjanduseks peetakse eestlaste poolt eesti keeles ja valdavalt Eestimaal alates 19. saj teisest poolest loodud kirjandust) ning biograafilis-deskriptiivne (keskendub „suurte” autorite loomingule). Arvestades viimastel kümnenditel humanitaarteadustes toimunud pöördeid, samuti postkoloniaalset või kultuuriülekande teooriat, kirjandussotsioloogiat ja tõlketeaduste arengut on meie lastekirjanduse ajalugu võimalik kirjutada ka teistsugustelt alustelt, avardades oluliselt selle piire nii ajalises, maiskondlikus, keelelises, rahvuslikus, diskursiivses kui ka žanrilises mõttes. Ettekandes arutletakse Eesti/eesti lastekirjanduse ajalookirjutuse võimaluste üle, kusjuures vaatluse all on kaks suuremat kontseptsiooni.
Ühelt poolt tegeldakse n-ö keele, maa ja vere küsimusega ehk vaagitakse, kas ei peaks Eesti/eesti lastekirjanduse historiograafiasse senisest enam kaasama ajaloolisel Eesti- ja Liivimaal elanud ning lastele kirjutanud (balti)saksa autorite tekste, aga ka siinmail sündinud ladina- vm keelset lastele mõeldud kirjandust. Kas muukeelne, kuid ajaloolisel Eesti- ja Liivimaal sündinud lastekirjandus võiks olla Eesti/eesti lastekirjanduse osa? Kui lähtuda Eesti/eesti lastekirjanduse ajalookirjutuses eestikeelsuse põhimõttest, siis tuleks arvestada, et vähemalt kuni 19. sajandi lõpuni ja tegelikult veel kauemgi olid eestikeelsed lastelood peaasjalikult tõlkemugandused saksa keelest ja niinimetatud riigisaksa autorite loomingust. Seega peaksime niikuinii rääkima eesti lastekirjanduse võõrastest juurtest, selle germaani (?) või hoopis euroopa (?) vaimust kantud maailmavaatelisest ja väärtushinnangulisest aluspõhjast. Mil määral tuleks Eesti/eesti lastekirjanduse ajalookirjutuses arvestada tekstide tõlkelisusega ning avardada žanri- ja diskursuse piire lastekirjanduse historiograafias, s.t kaasata sellesse religioossed, üldpedagoogilised jm tekstid ning lähtuda kirjanduse sotsiaalajaloolisest kontekstist, k.a kirjanduse sotsiaalsüsteemi arengutest (seosevõrgustikust, mille osadeks on autor-kirjastaja-levitaja-lugeja). Millises omavahelises sõltuvuses on koolivõrgu ja lastekirjanduse areng? Millised olid Baltimaade peremudelid ja nende roll laste kasvatamisel ning laste lugemisharjumuste kujundamisel? Millised olid lapse- ja lapsepõlvekontseptsioonid siinmail alates valgustusajast, mil lastekirjandus n-ö sündis? Kuidas arenes Baltimaadel kirjastamine, lugemisseltside- ja ühingute, laenuraamatukogude ning raamatukaupluste süsteem, mis on otseselt mõjutanud ka lastekirjanduse arengut?