Ave Mattheus
Noor(te)kirjanduse plahvatus
00ndate üle peetavas mõttevahetuses on senini tähelepanu alt välja jäänud üks möödunud kümnendi märkimisväärsematest ilmingutest – noor(te)kirjanduse plahvatuslik kasv. Tõsi, Berk Vaher oma artiklis „Üle õue lendas linde…” (Sirp, 19.06.2009) arvas, et viimase kümne aasta eredaimaks sähvatuseks on Värske Rõhk, ja Priit Kruus arutles 2010. aasta maikuu Keeles ja Kirjanduses sajandivahetuse noorte autorite rühmituste üle, kuid üleliia palju ei ole neis kirjandusaruteludes noor(te)kirjandusele tähelepanu jagunud. Hoopis mõtestamata on jäänud kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldataval noorsooromaanivõistlusel esile kerkinud tööd, mida kavatsengi oma ettekandes lähemalt uurida.
Üks küsimustering, millel peatun, puudutab noor(te)kirjanduse mõistet, sellele iseloomulikke tunnuseid ja vorme. Sest tekib ju õigustatud küsimus, kas Värske Rõhu, Purpurmust.org´i, kirjastuse Tänapäev ja ELTK noorsooromaanivõistluse võidutööd jms (noorte) autorite noortele suunatud teosed saab ikka ühe mütsi alla koondada. Praegusel ajal on meil paralleelselt käibel nii noorte-, noorsoo- kui ka noorkirjanduse mõisted, sekka kostub juttu noorte täiskasvanute kirjandusest või all-ages-literature´st. Kas need mõisted on sünonüümsed või on igal neist kindel tähendusväli? Kas nende ühisosa võiks moodustada noor(te)kirjanduse tuuma? Kas noor(te)kirjandust peaks defineerima pigem vastuvõtja- (ja teksti-) või autorispetsiifiliselt? Kes on üldse noor? Küsimusi ja terminiloogilist nõutust on palju, kuid plahvatuslikult kasvanud teoste hulk, mille kohta sobib kasutada üht või teist eelmainitud mõistet, annab märku sellest, et noor(te)kirjandus on hakanud emantsipeeruma, diferentseeruma ja endast üha jõulisemalt märku andma.
Teine teema, mida oma ettekandes käsitlen, puudutab noor(te)kirjanduse plahvatuse põhjusi. Kui 1990ndad olid meil noortekate poolest suhteliselt nirud ja esile võib tõsta vaid mõnd üksikut, siis alates 00ndatest on olukord kiiresti muutunud. Ainuüksi Tänapäeva ja ELTK noorsooromaanivõistluse võidutöid on viimase kümne aasta jooksul ilmunud ligi 30, rühmitustesse kuuluvate autorite või üksiküritajate tekstidest rääkimata. Algupärast noorteromaani on kindlasti tagant tõuganud intensiivne tõlketegevus (nt kirjastuse Avita „Teraviku” sari), mainitud noorsooromaanivõistlus (2000, 2002, 2006, 2008, 2009), aga ka postmodernistlik kultuurisituatsioon, millesse me 1990ndatest alates jõuliselt sisenesime. IT-revolutsioon ja uus meedia, subjektiivsuse kasv ja tarbimisühiskonna väärtushinnangud on ärgitanud väga paljusid (noori) kirjutama ja muutnud ka kirjanduse vastuvõtu tingimusi. Nii võibki öelda, et noor(te)kirjanduse plahvatus on laiemalt seotud kirjanduse demokratiseerimisega.
Ettekande lõpetuseks arutlen selle üle, milline näeb välja üks 00ndate noor(te)kirjanduse alaliik, noorteromaan, autorite, teemade ja vormide lõikes ja kuidas see paigutub (kirjandusliku) traditsiooni ja multimeedia mõjutuste teljele.