Berk Vaher
KIRJANAEREV HOMUNKULUS: “KÄKKER” KUI KULTUURI VARLITUS
Huumori- ja satiiriajakirja Pikker 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse paroodialisa “Käkker” mõju praegusele kirjandusele ja kultuurielule üldse on peaaegu täiesti avastamata. Vestlustes mitme autoriga (Mehis Heinsaar, Lauri Sommer, Karl Martin Sinijärv) olen täheldanud nende soojalt nostalgilist suhtumist “Käkrisse”, kuid isegi nemad ei ole selle suhet oma loominguga lahti mõtestanud. Vast aitab mu uurimus seda teha; vast hoopis ei seostugi kuidagi kirjanduslooga, vaid jääb täiesti omaette, eksootiliseks saarekeseks interdistsiplinaarseis neutraalvetes.
“Käkker” tundub märksa enamana pelgast paroodialisast. Selle tegemisel osalesid tuntud ja vähemtuntud kultuuritegelased (Priit Pärn, Jaan Kaplinski, Toomas Kall, Ann Must, Teet Kallas, Riho Mesilane jpt.), kuid “Käkker” on suurem oma osade summast, esindades täiesti isevärki mõttelaadi ja mõjudes lausa omaette isiksusena. Vähesed kaasalöönud autoreist on viljelenud taolist laadi tulemusrikkalt väljaspool “Käkrit”.
Käkrit võib vaadelda omamoodi õuenarrina – kuid see võrdlus vast esildaks liialt suhet võimuga, rolli sovetliku kultuuri pilajana. Seda rolli täitis “Käkker” aga Pikri osadest vaat et vähimal määral. Täpsem tundub mulle teine Võõra-kujund: tehisintellekt. “Käkker” oli eesti kultuuri poolt endale teadlikult modelleeritud veider teisik, kes programmeeriti märkama kultuuri igapäevaelus ja kontaktides spontaanselt ilmnevaid liialdusi, kuid ka neid analüüsima ja sünteesima diskursusepiire järsult ületades (nt. “Kitð kulinaarias”). Nende liialdusteseongute abil rekonstrueeris “Käkker” kultuuri normatiivse tuuma ja sidestas selle kultuuri tagasi (kasutan selle kohta Dagmar Normeti “Delfiiniast” laenatud terminit “varlitama”). Too kultuurivarlitus mõjub ühtaegu naljaka, lummava ja õõvastavana – kuivõrd tundub sageli tõesemana ehk olemuslikumana eesti kultuuri tavapärasest enesetõlgendusest. Mu tunnet kinnitab mitmete “Käkri” tekstide püsiv päevakajalisus (nt. mitmed “kirjandusteoreetilised” ja “spordialased” kirjutised, ent ka “reklaamikampaaniad”). “Elustiili” pilaga tundub “Käkker” oma ajast lausa ees olnuvat, aimates tarbijakultuuri liialdustes seda, mis täna näibki olevat igapäevane reaalsus. Usun siiski, et “Käkri” võõritusefekt võis eesti kultuuri eneseteadvust tugevdada; võimalik, et tugevdaks nüüdki, kas taasavastatult või samal tasemel jätkatult.
Muljet “Käkri” isikulisusest süvendab ka selle kestvaim maskott – tõsise ilmega egiptuse kirjutaja, trükimasin süles. Üldjoontes on Käkker mu jaoks sarnane sarkastilise homunkuluse Xaveriusega Aleksandr Grini “Kuldketis”, kuid Xaverius on ennekõike kõneleja ja “Käkker” justament kirjutaja, tuues esile tõsimeelsete kirjapruukide veidraid paradokse. Seepärast siis “kirjanaerev homunkulus”.
Ülalmainitud tekstidele lisaks soovitan lugeda Juri Lotmani artiklit “Aju – tekst – kultuur – tehisintellekt” (kogumikus “Kultuurisemiootika”, lk. 394-410) ja kindlasti – mu arvates vahvaima tänase vastena “Käkrile” – Valdur Mikita äsjailmunud raamatut “Äparduse rõõm”.