Berk Vaher
Arabella – iseenda tütar?
9-aastane laps küsib endalt: “Milliseid iseloomujooni endas hoida ja arendada? Kuidas reageerida ümbritseva maailma ahnusele, julmusele ja paranoiale? Milliste inimestega suhelda, millistest kõrvale hoida?” Ja võib-olla on see esimene ja tähtsaim kord elus nõnda küsida. 9-aastane tütarlaps küsib lisaks: “Kuidas saada kunagi hääks emaks oma lastele?” Vähemasti traditsiooniliste väärtuste kaitsjad kannavad hoolt, et neid küsimusi esitataks – ja annavad neile aegsasti vastuseid.
Arabella on 9-aastane tüdruk ning Aino Perviku “Arabella, mereröövli tütar” on raamat, mis kaitseb traditsioonilisi väärtusi – perekonda, kodu ja abivalmidust – mitmesuguste äärmuslike kurjusekehastuste vastu. Kaitseb neid väärtusi ja ühtlasi kehtestab lugejas – tehes oma päätegelaseks ideaaltüdruku, kes küsib õigeid küsimusi ja saab neile ka õigeid vastuseid.
Arabella on justkui iseenesest kasvanud oma keskkonna mõjudest lahku, oma tahtejõu ja suhtlusvalikutega kujundab ta ise oma käekäiku, nii et lõplik üleminek uude ja rahumeelsemasse elukeskkonda on peaaegu valutu. Ehk siis: temas avalduks justkui looduselt päritud vooruslik ja rikkumatu naiselikkus. Arvestades romantilisi tingimusi, milles see avaldub, on efektiivsemat eeskuju soorolli kujundamiseks raske ette kujutada. Ka poistele on raamatus mõeldud – vastuseks Arabellale kehastab mustlaspoiss Mirko endas tärkavaid mehelikke voorusi.
Tavaline laps saab Arabella ja Mirkoga samastudes põnevaist sündmustest õpetust argielukski – kuid kuidas võiks “Arabellasse” suhtuda tõepoolest emata kasvanud, meie mõistes “asotsiaalses” suletud meesteühiskonnas elav tüdruk? Kas ta leiab endas tolle “loodusliku naiselikkuse”, suudab endas ise väärtuste süsteemi konstrueerida – või, suutmata oma keskkonna mõjudest vabaneda, jääb identiteedikriisi? Kas ta leiab mustlaspoisis väärilise kaasa? Või kas päris mustlaskogukonna hakkaja nooruk ise tunneb endas ära Mirko? Laps ei näe raamatus sümboleid, ta näeb üht (ja vahest parimat) võimalikku tõelisust…
Tavaühiskonda mõjutab “Arabella” kindlasti jätkuvalt. Läinud aastal ilmus uustrükk – just nüüd, kui paljud 1982. aasta esmatrükki lugenud on juba väiketütarde emad ja varuvad vastuseid nende peatsetele eksistentsiaalsetele küsimustele. Neid küsimusi võib olla rohkem kui emadel omal ajal; nii tasuks emadel kui ka isadel enne oma lemmikraamatu edasiandmist lapsele see ise uuesti ja märksa tähelepanelikumalt üle lugeda.
Soovitan ka meelde tuletada Peeter Simmi poleemilist filmi “Arabella” – ja Astrid Lindgreni “Pipi Pikksukka”, näidet, kuidas Arabella tingimustest mitte väga erinevad võivad ometi kujundada üsna teistsuguse naisehakatise.