Boris Veizenen
Reisikirjad kriitikatule all – kas väljasurev žanr ja üksluine kriitika?
Kui tihti avastame, et vaatamata suurele massile ja menule on reisikirjad hakanud sisuliselt korduma? Enamik rändurite ja turistide kirjutisi järgib endiselt XIX sajandi romantikute loodud malli: otsitakse eksootilist võõrast, täheldatakse inimkultuuride erinevust ja põhjendatakse ebavõrdsust. Üha rohkem uurijaid, sealhulgas ka Debbie Lisle, kelle 2006. aasta monograafia „The Global Politics of Contemporary Travel Writing” on inspireerinud minu ettekannet, on nentinud, et isegi postkoloniaalse maailma autorid ei suuda täielikult hoiduda koloniaalsel ebavõrdsusel ja „valge inimese eelistel” põhinevatest kirjanduslikest võtetest, seisukohtadest ja stereotüüpidest. Sama probleem esineb ka nn vähemuste reisikirjades (naisreisijate, koloniseeritud rahvaste esindajate, ekstreemsed ja ebatavalised reisid).
Korduse probleem ei ole omane mitte ainult tänapäeva reisikirjadele, vaid ka reisikirjade kriitikale. Kui just ei ole tegemist reisiraamatu tavapärase kiitmise või lausa reklaamiga, valitseb arvustustes negatiivne hoiak autori suhtes, kes jälle ei suutnud olla piisavalt originaalne, takerdus eelnevasse reisikirjatraditsiooni ja -diskursustesse (romantism, kolonialism, orientalism), kinnistas taas eelarvamusi, oli pealiskaudne, snobistlik, lühinägelik jne.
Olukord annab põhjust proovida reisikirju ja nende kriitikat žanriliselt ja ideoloogiliselt mõtestada. Ettekanne peatub kordustendentsi mõningatel aspektidel ja püüab pakkuda lahendusi. Põhilised probleemiasetused:
- Reisikirjanduse tsiteerimise küsimus – kas eelnev traditsioon on uutele autoritele rikkalik varaait või kordustega ähvardav minevikuvari?
- Esitlemise probleem – kas on võimalik kujutada reisikirja ilma, et taasloodaks stereotüüpe?
- Reisikirjad ekstreemreisidest – kas pealtnäha uudne ja originaalne trend, mis tegelikult kinnistab vanu soolisi ja rassilisi eelarvamusi?
- Reisikirjakriitika klišeed – arvustatava teose autor kui pidev ohver või antagonist. Kui produktiivne on selline kriitiline käsitlus ja kas see on paratamatu?
- (Enese)iroonia ja ühiskonnakriitika reisikirjades – kas ainuke võimalik lähenemisviis?
Saamaks üle kordumiste probleemist reisikirjakriitikas pakutakse ühe lahendusena välja, et senisest enam tuleks pöörata kriitilist tähelepanu arvustatava stiilivaliku seostele eri ideoloogiatega. Samuti rõhutatakse vajadust rohkem esile tõsta n-ö kvaliteetreisikirju ja õnnestunud žanrilisi katsetusi.