Prindi see lehekülg

Brita Melts

Nullindate omailmad, eriti Poeedirahu.

• Tahan rääkida luulest, milles luulemina ilmneb väga ruumikeskselt, milles kohad ja maastikud omandavad sümboolse tähenduse ning neist kujundatakse subjekti poolt läbi tunnetatud isiklik maailm – omailm ehk teatud mudelmaailm.
• Omailm tähistab semiootikas organismi omakeskset maailma, luulevaatluses aga laieneb see mõiste omapärasele luuletegelikkusele, milles eksisteerib sellele omane, vahetu reaalsuse suhtes tuletuslik ja autori poolt loodud ning kontrollitud aegruum. Kirjanduslike omailmade puhul tuleb täheldada, et tekstides kujutatud kohad ja ruumid ei pruugi alati vastata materiaalsele tegelikkusele. Seetõttu on neis ühtaegu oluline kirjutatud keskkonna reaalsusele vastavuse määr ning teisalt seegi, kuidas üksikjuhulist kohta on tajutud ja tõlgendatud, kuidas autor oma subjektiivseid kogemusi eksplitseerib.
• Eriti mõjusalt loob omailma Andrus Kasemaa oma luulekogudes „Poeedirahu“ ja „Lagunemine“, seejuures ehitab autor oma maailma, Poeedirahu, kahes luulekogus väga erinevalt (ning see tegevus jätkub hoogsalt autori blogis). Esimeses luulekogus kehtestub küll Poeedirahu toponüüm, kuid koht ise ei ole veel tervikuna olemas ega piiritletud – seda tehakse alles teises luulekogus. Poeedirahu kui kohta kujundatakse põhiliselt neljal viisil. Esiteks lähtutakse looduskirjeldustest, antakse ümbruskonnast kindlaid geograafilisi märke, avaldub piirkonna perifeersus. Teiseks kaardistab luuletaja oma isiklikku maastiku- ja kohakogemust, luues pildi kodukeskkonnast. Kolmandaks koha loomise viisiks on konkreetsete Poeedirahu faktide jagamine (inimeste ja sündmuste kohta). Ja viimaks saab lugeja tutvuda ka põgusa ülevaatega Poeedirahu väikesest ajaloost, elanikest ning majadest.